Mitsotakis küsib taristule 60 miljardit eurot

Kyriakos Mitsotakis valmistab ette Kreeka eesistumist Euroopa Liidu Nõukogus, kus liikmesriikide valitsused lepivad kokku EL-i õigusaktides. Deutschlandfunki teatel tahab Ateena tuua lauale 60 miljardi euro suuruse Euroopa võrgustike ja taristu paketi, sidudes selle vaidlusega EL-i järgmise seitsmeaastase eelarve üle aastateks 2028–2034 (Deutschlandfunk). Kreeka eesmärk on muuta taristu eelarverubriigiks, millega saavad elada nii kulusid piirata soovivad riigid kui ka ühtekuuluvusraha kaitsjad. Saksamaa kantsler Friedrich Merz on nimetanud komisjoni üldist eelarveettepanekut juba „rahastamatuks" ning enne raha jagamist peab iga valitsus kokkuleppega nõustuma (ELTL artikkel 312).

Vahetuv eesistujariik ei kirjuta EL-i eelarvet ise. Ta paneb paika päevakorra, juhatab ministrite kohtumisi, koostab kompromissitekste ja otsustab, milliseid järeleandmisi arutatakse koos ning milliseid eraldi (nõukogu eesistumine). Läbirääkimistel, kus üksainus riik võib kogu kokkuleppe blokeerida, annab selline järjestamisvõim mõju. Ateena panustab sellele, et „võrgustikud" sobivad ühiseks nimetajaks: transpordikoridorid, energiaühendused, digitaristu ning kahese kasutusega sõjalised ja tsiviilprojektid saab koondada ühe sildi alla, mida saavad kodus kaitsta nii julgeolekule kui ka arengurahale rõhuvad valitsused.

Kui taasteraha lõpeb

Ajastus pole juhuslik. Taaste- ja vastupidavusrahastu, EL-i pandeemiaaegne investeerimisfond, lõpeb pärast 2026. aastat ning sama suurusjärgu asendust pole. Kreeka sõltuvus on eriti suur: rahastu toetus moodustas ligikaudu 16–17% SKP-st, mis tähendab, et kadumas on oluline investeerimismootor (EUobserver). Ilma järeltulijata kaotavad pandeemiaaegsele EL-i investeerimisrahale toetunud riigid suure kasvuteguri just siis, kui eelarvele lisanduvad uued nõudmised.

Järgmine pikaajaline eelarve ehk mitmeaastane finantsraamistik, EL-i seitsmeaastane kulukava, peab mahutama kaitsekulud, Ukraina ülesehitamise ja laienemiseks valmistumise. Seda tuleb teha lae all, mida netomaksjad ehk riigid, kes maksavad EL-i eelarvesse rohkem kui sealt saavad, tahavad hoida võimalikult madalal (nõukogu finantsraamistiku leht). Kreeka arvestus on, et taristu võib olla eelarverida, mida kõik taluvad.

Puuduv plaan

Kreeka algatuse nõrgim koht on selle ebaselgus. Kas Ateena tahab suuremat Euroopa Ühendamise Rahastut, mis toetab piiriüleseid transpordi-, energia- ja digiprojekte? Kaitstud ühtekuuluvuseraldisi? Uut ühislaenu? Taasterahastu järel tulevat investeerimisvahendit?

Iga valik muudab rahakontrolli. Euroopa Ühendamise Rahastu soosib komisjoni valitud piiriüleseid projekte. Ühtekuuluvuspoliitika kaitseb riikide ümbrikke. Ühislaen toob kohe kaasa võlausaldajariikide vastuseisu. Plaanipõhised fondid annavad Brüsselile rohkem mõju väljamaksete üle. Valik määrab ka veto läve: EL-i uued omavahendid ehk liidu enda tulud nõuavad eraldi nõukogu otsust ja ratifitseerimist kõigis liikmesriikide parlamentides (ELTL artikkel 311). Kreeka ametlikku eesistumisprogrammi pole nõukogu veebilehel veel avaldatud. Seni on tegemist poliitilise positsioneerimise, mitte ametliku programmiga.

Liit, mida Ateena vajab

Kreeka ei tegutse üksi. Poola tahab kaitsta ühtekuuluvuspoliitikat ja esitleda idatiiva raudteid, kahese kasutusega teid ning energiaühendusi Euroopa strateegilise hüvena (Euroopa Ühendamise Rahastu, sõjaline liikuvus). Varssavi nõuab, et uus julgeolekuraha ei tuleks regionaalarengu arvelt. Rumeenia jagab seda loogikat, kuid tema ruum on kitsam: riigivõlg ulatub 63,5%ni SKP-st ning riik on EL-i ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses, mis tähendab valitsuskulude rangemat järelevalvet (Euroopa Komisjoni menetlus, ZF). Bukarest tahab EL-i toetusi Musta mere ühendustele ja sõjalisele liikuvusele, kuid väldib lahendusi, mis nõuavad suurt riiklikku kaasrahastust. Bulgaaria jaoks on pakkumine konkreetne: teed, sadamad ja elektriühendused, mis liiguvad lõuna suunas läbi Kreeka Egeuse mereni (TEN-T).

Vastuseisu määravad Saksamaa ja Holland. Merzi valitsus ei ole taristu vastu; Berliin viib ka ise ellu suurt siseriiklikku investeerimisprogrammi. Vaidlus käib selle üle, kas seda rahastada suurema EL-i eelarve kaudu. Saksamaa juhitud liikmesriigid surusid 2027. aasta eelarve komisjoni ettepanekust umbes 8 miljardi euro võrra madalamaks (Zeit), Berliin seob oma Euroopa prioriteedid konkurentsivõime, mitte suuremate ülekannetega (Saksamaa valitsus). Holland ja Põhjamaade liitlased jäävad kulude kasvatamise suhtes skeptiliseks, kuigi kaitse- ja konkurentsivõime argumendid jätavad neile rohkem liikumisruumi (Occitanie Europe).

Kreeka saab kujundada menüüd, kuid ei saa panna teisi arvet maksma. Eesistumine loeb vaid siis, kui Ateena suudab muuta „võrgustikud" kasulikust sildist rahastusmudeliks, mida nii ühtekuuluvusriigid kui ka netomaksjad saavad kodus põhjendada.