Moskva valmistab Balti riikide vastu hagi

Õiguse kasutamine poliitilise relvana tähendab, et riik pöördub kohtu poole mitte eeskätt otsuse saamiseks, vaid vastase kaitsepositsioonile surumiseks. Kohtuasi annab pealkirju, sunnib teist poolt vastama ja lisab poliitilisele kampaaniale õigusliku raami.

Venemaa valmistab nüüd sellist sammu Eesti, Läti ja Leedu vastu. Moskva kavatseb viia kolm Balti riiki Rahvusvahelisse Kohtusse, mis on ÜRO peamine riikidevahelisi vaidlusi lahendav kohus. Süüdistuse aluseks soovitakse võtta CERD ehk ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon. Venemaa väidab, et Balti riigid diskrimineerivad süsteemselt etnilisi venelasi.

Rahvusvahelise Kohtu pooleliolevate kohtuasjade nimekirjas sellist hagi veel ei ole. Balti riikide ühine ajakirjanduslik uurimine leidis aga, et Venemaa välisministeerium andis Moskva advokaadibüroole Monastyrsky, Zyuba, Stepanov & Partners ülesande hagi ette valmistada, kasutades selleks nimetatud „Balti eksperte” (Lrytas). Ettevalmistus paistab olevat süstemaatiline. Sisuline väide on nõrgem. Seetõttu on juhtum poliitiliselt tähtis juba enne kohtusse jõudmist.

Õiguslik uks, mida Venemaa püüab avada

CERD-i artikkel 22 lubab riikidel viia diskrimineerimisvaidluse Rahvusvahelisse Kohtusse, kuid alles siis, kui läbirääkimised on läbi kukkunud (CERD-i tekst). Venemaa on seda eeldust ehitanud alates 2022. aastast: diplomaatilised noodid Leedule 2022. aasta novembris, sarnased noodid Lätile ja Eestile, uued voorud 2024. ja 2025. aastal ning viimane noot Vilniusele 2026. aasta jaanuaris (LRT). Venemaa inimõiguste ametnik Grigori Lukjantsev väidab, et Balti riigid vastasid tõrjuvalt, esitades nende vaikimist tõendina, et kõnelusi prooviti ja need nurjusid (Daily Beirut).

Kohtupraktika järgi ei ole see vormitäide. Kohtuasjas Gruusia vs. Venemaa jättis Rahvusvaheline Kohus 2011. aastal CERD-i alusel esitatud hagi menetlemata, sest nõutud kohtueelseid läbirääkimisi ei olnud toimunud (ICJ, Case 140). Venemaa näib olevat seda otsust tähelepanelikult lugenud.

Päris poliitikad, konstrueeritud tagakiusamine

Moskval ei ole vaja kõike välja mõelda. Lätis on nõukogudejärgne „mittekodaniku” staatus, mis puudutab peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi; elamisloareeglid võivad siduda alalise elamisõiguse läti keele oskusega; haridussüsteemis on õppekeele keskmes läti keel (Re:Baltica, Läti haridusseadus). Balti valitsused käsitlevad neid lõimumis- ja riigikeelepoliitikana, mitte etnilise tagakiusamisena. Rahvusvahelises arutelus on need aga piisavalt äratuntavad, et Venemaa saaks need ümber pakkida diskrimineerimisväiteks.

Moskva kõige teravam väide on, et Balti riigid kavandavad vene keelt kõnelevate inimeste massilist väljasaatmist. Kõik kolm valitsust eitavad seda kategooriliselt ning sõltumatuid tõendeid väite kinnituseks ei ole (Euronews, LRT). Balti riigid kutsusid Venemaa saadikud välja seoses väidetega, mida nad nimetasid fabritseeritud väljasaatmissüüdistusteks, ning tõstatasid teema 2026. aasta märtsis EL-i välisasjade nõukogus, kus liikmesriikide välisministrid koordineerivad välispoliitikat. EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas väljendas Balti riikidele toetust (Euronews).

Euroopa loeb seda julgeoleku-, mitte õigusvaidlusena

Eesliiniriigid näevad Rahvusvahelise Kohtu ähvardust ühe osana laiemast survekampaaniast. Soome asetab Balti riikide vastu suunatud õigusliku surve samasse ritta piiriprovokatsioonide, desinformatsiooni ja sõjalise hirmutamisega (Yle). Euroopa Parlament mõistis Venemaa provokatsioonid Soomes, Balti riikides ja Rumeenias hukka kui osa hirmutamismustrist (STTInfo). Sõnum on ühtne: EL-i idatiiva valitsused käsitlevad kohtuähvardust poliitilise relvana, mitte tavapärase õigusvaidlusena.

See hinnang kujundab EL-i avalikku vastust, kuid teeb selle ka keerulisemaks. Kui Moskva väide lihtsalt tagasi lükata, võib jääda mulje, et vähemuste õigustega seotud kaebused on alati pahausksed. Kui minna sisulisse õigusvaidlusse, annab see nähtavust juhtumile, mille eesmärk ongi nähtavust saada, mitte rikkumisi parandada.

Mida kohus ei saa teha

Isegi kui Venemaa ületaks kõik menetluslikud tõkked, oleksid Rahvusvahelise Kohtu võimalikud abinõud kitsad: tuvastus, et mõni konkreetne meede rikub konventsiooni; korraldus see lõpetada; vajaduse korral ajutised kaitsemeetmed. Kohus ei saa ümber kirjutada Balti riikide julgeolekupoliitikat (ICJ, Case 166). Samuti ei ole kinnitatud, kas mõnel osapoolel on CERD-i artikli 22 suhtes reservatsioone, mis võiksid kohtu pädevuse üldse välistada (UN Treaty Collection).

Kohtusaali tulemus on Moskva strateegias teisejärguline. Isegi ilma esitatud hagita on Venemaa juba nihutanud arutelu Balti riikide julgeolekupoliitikalt vähemuste õiguste kaitsele, sundides kolme EL-i liikmesriiki vastama süüdistusele, mille Moskva ise kujundas.