NATO valib Boeingu asemel Saabi

NATO liitlased valmistuvad Reutersi andmetel asendama alliansi vananevat õhuseirelennukite parki Rootsi Saabi lennukitega. Kui otsus kinnitatakse, lõpeb Boeingu senine ainupositsioon ühes NATO tundlikumas ühiskasutatavas võimes. Reuters teatas 1. juulil neljale allikale viidates, et liitlased peaksid Saabi GlobalEye valiku välja kuulutama 7.–8. juulil Ankara tippkohtumisel (The Print, GP). NATO ega Saab pole lepingut avalikult kinnitanud. Kinnituse korral oleks see esimene kord, kui NATO ühise õhuradari missiooni keskseks süsteemiks saab Euroopa juhitud lahendus. See muudaks ka seda, millistest ettevõtetest NATO 32 liikmesriiki ühe põhivõime puhul sõltuvad.

Kuidas Boeing lepingust ilma jäi

NATO praegune 14 E-3A AWACSi lennukist koosnev park on tegutsenud 1980. aastate algusest Geilenkircheni baasist Lääne-Saksamaal. Need lennukid on sisuliselt lendavad radarijaamad, mis näevad ohte kaugemalt kui maapealsed sensorid (NATO). Eluea pikendamise programm hoiab need õhus umbes 2035. aastani, kuid lennukid on oma algsest kasutusajast ammu üle.

Asenduskonkurss muutus kiiresti. NATO valis 2023. aasta lõpus Boeingu E-7A Wedgetaili, kuid Pentagon püüdis seejärel korduvalt oma E-7 programmi tühistada. Sellega kadus USA tellimuste maht, millele NATO valik majanduslikult tugines (AeroTime, Straits Times). Ilma Ameerika tellimusteta, millega arenduskulusid jagada, muutus Boeingu variant liitlaste jaoks palju nõrgemaks.

GlobalEye on õhust varase hoiatuse ja juhtimise süsteem: pikamaa radar, missiooniarvutid ja krüpteeritud andmeside lennukiplatvormil. See annab väejuhatusele, hävitajatele ja õhutõrjeüksustele ühise pildi õhuruumist, mereliiklusest ja maapealsest liikumisest. Saabi sõnul suudab süsteem tuvastada ka madalalt lendavaid ohte, sealhulgas tiibrakette ja droone (Saab).

Kes võidab, kes muretseb

Liikmesriigid vaatavad sama lennukit eri julgeolekumurede kaudu. Saksamaa võõrustab praegust AWACSi baasi Geilenkirchenis, mis tähendab töökohti, juhtimisrutiine ja igapäevast operatiivkontrolli. Uus platvorm tõstatab küsimuse, kas baas säilitab oma rolli või nihkub paiknemine lähemale ohtudele, mida radar peab jälgima (t-online). Poola ja teised idatiiva liitlased tahavad pikemat eelhoiatuse aega. Õhuradar, mis näeb Vene droone, Läänemere tegevust ja Kaliningradi enklaavist lähtuvaid ohte, katab nende jaoks kõige vahetumat julgeolekulünka (Interia).

Rootsi jaoks, mis liitus NATOga alles 2024. aasta märtsis, tähendaks leping staatuse muutust. Uus liige ei oleks enam üksnes ühise julgeoleku tarbija, vaid annaks alliansile ühe selle põhivõime tööstusliku selgroo (Saab).

Euroopa autonoomial on piirid

Osa kajastustest esitab valikut kui Euroopa vabanemist Ameerika riistvarast. GlobalEye ei ole siiski puhas lahkuminek Põhja-Ameerika tarneahelatest. Süsteem ühendab Rootsi missiooniseadmed Kanada Bombardier’ lennukikeresse (Behörden Spiegel). Kanada seos on ka laiem: Ottawa on eraldi valinud Saabi oma lennukipargi tarnijaks tehingus, mille väärtus ületab 5 mld Kanada dollarit. See annab platvormile teise tugipunkti NATO turul ja suurema tootmismahu (Army Recognition). Prantsusmaa on juba tellinud kaks GlobalEye lennukit ja jätnud võimaluse veel kaheks, mis teeb Pariisist platvormi edu otsese huvipoole (ABC Nyheter).

Autonoomiaargument on seega kitsam, kui pealkirjad paista lasevad. Mitte-Boeingu ja Euroopa juhitud sensorsüsteem vähendaks NATO sõltuvust ühest Ameerika tarnijast õhuseire valdkonnas. See ei muuda alliansi sõltuvust USA süsteemidest tankerlennukite, viienda põlvkonna hävitajate ega satelliitside puhul (Army Recognition, Analisidifesa).

Olulisemad küsimused ei puuduta lennuki märki kerel, vaid seda, kes kontrollib tarkvarauuendusi, krüpteeritud andmesidet, oma-võõra tuvastussüsteemi ja pikaajalisi hoolduslepinguid. Kuni NATO pole neid kihte paika pannud, on Saabi valik tarnijavahetus, mitte tõend tegelikust operatiivsest autonoomiast.