NATO tugevdab Balti õhukaitset

NATO Balti õhuturbemissioon oli 22 aastat, alates 2004. aastast, rahuaja rutiin: liitlaste hävitajad Leedu ja Eesti baasides tõusid õhku, kui Vene lennukid lendasid transpondrita, tuvastasid need visuaalselt ja saatsid eemale. Sel nädalal toimunud NATO tippkohtumisel määratles allianss missiooni ümber õhukaitseks (LRT). Saksamaa kantsler Friedrich Merz nimetas seda Venemaa provokatsioonidest tingitud verstapostiks (Bundesregierung). Sisuline küsimus on siiski, mis muutub baasides, juhtimisahelas ja tuleavamise õigustes.

Mida vana missioon suutis ja mida mitte

Kolmel Balti riigil ei ole oma hävitajaid. Nende õhuruum sõltub täielikult liitlastest, kes tulevad siia neljakuuliste rotatsioonidega. NATO kirjeldab senist ülesannet õhuturbena: avastada, kinni püüda, silmaga tuvastada ja eskortida (NATO). Vene sõjalennuki puhul see töötab. Madalalt lendava drooni või läheneva tiibraketi puhul on visuaalne tuvastamine liiga aeglane ja sageli kasutu.

Õhukaitse tähendab NATO integreeritud õhu- ja raketikaitses midagi muud: juhtimiskeskused, sensorid, hävitajad ja maapealsed püüdursüsteemid töötavad koos, et avastada ja vajadusel hävitada droone, rakette ja lennukeid (NATO IAMD). Vahe õhuturbega ei ole ainult terminoloogiline. See on mõõdetav otsustamiseks jäävates sekundites.

Mais tulistas Balti rotatsioonil olnud Rumeenia F-16 Eesti õhuruumis alla drooni. See oli missiooni esimene kinnitatud hävitamine enam kui kahe kümnendi jooksul (Romania Insider, defence-industry.eu). Mõni päev hiljem nõudsid kolme Balti riigi presidendid ühiselt missiooni tõstmist õhukaitse tasemele. NATO ei ole selgitanud, kas allatulistamine toimus uute reeglite alusel või eriloaga. Juhtum näitas vastuolu selgelt: hävitajate eskortimiseks loodud missioonilt oodati juba droonide tõrjumist.

Kust tuleks käsk

Eesti endine õhuväe ülem Jaak Tarien ütles ERR-ile, et praktiline võit oleks selgem rahuaja käsuahel: kes ohtu näeb, kes selle liigitab ja kes annab käsu tulistada (ERR). See ahel läbib CAOC Uedemi, NATO Saksamaal asuvat põhjapoolset õhuoperatsioonide keskust, mis juhib liitlaste õhutegevust Arktikast Alpideni (CAOC Uedem).

Praktiliselt tähendab see järgmist: Balti radaripost märkab tundmatut drooni. Lennujälg liigub Uedemisse. Sealne ohvitser peab otsustama, kas tal on püsiv volitus anda käsk objekt hävitada. Vana õhuturbemudeli järgi oli vastus lihtsam: hävitajad õhku ja visuaalne tuvastamine. Õhukaitse eeldab kiiremat otsust.

Allianss harjutab selle süsteemi osi juba praegu. Juunis tegutsesid Balti ja Musta mere õppustel koos hävitajad, maapealsed püüdursüsteemid ja NATO õhuradarid (IRIA, defence-industry.eu). NATO kavandatav Saab GlobalEye eelhoiatuslennukite ost on suunatud just madalalt lendavate sihtmärkide tabamisele, mida maapealsel radaril on keerulisem näha (GP). Süsteemi osad on olemas. Lahtine on, kas need töötavad püsivolituse, mitte juhtumipõhise loa alusel.

Mida NATO pole näidanud

Ükski kasutatud allikas ei kinnita muudatusi, mis annaksid uuele nimetusele tegeliku kaalu: uusi rahuaja tuleavamise reegleid, visuaalse tuvastamise nõude kaotamist, püsivat maapealset õhukaitset Balti riikides või eelnevalt delegeeritud volitust, mis lubaks CAOC-i ohvitseril anda allatulistamiskäsu ilma esmalt pealinnaga ühendust võtmata. Tarieni sõnul jäävad tundlikud üksikasjad tõenäoliselt salastatuks. Tuleavamise reeglite puhul on see mõistetav. Vähem mõistetav on see, kas püüdurpatareid paiknevad Balti riikides ka päriselt.

Vene droonilennud liitlaste territooriumi kohal on testinud just seda lünka. IISS-i raport kirjeldas neid kui lahinguluuret: Moskva mõõdab, kui kaua kulub NATO-l avastamisest tulistamisotsuseni (Forsal). Poola kaitsedebatt jõuab riistvara poolelt samasse punkti: kiirem otsus ei aita, kui selle elluviimiseks pole patareisid, sensoreid ja laskemoona (Defence24).

NATO on poliitilise muudatuse ära teinud. Rumeenia F-16 allatulistamine mais näitas, et vana mudel oli juba oma piiri ületanud. CAOC Uedem ning lennukeid ja patareisid panustavad liitlasvalitsused peavad nüüd näitama operatiivset sisu: nähtavates kohtades paiknevaid süsteeme, vajadusel püsivaid tuleavamise reegleid ja doktriini, mis ei jäta raketiprobleemi piloodi silmade lahendada.