NATO tugevdab Balti õhukaitset

9. juulil korraldasid Vene üksused Peipsi järvel ette teatamata laskeharjutuse. Peipsi on Eesti ja Venemaa ühine piiriveekogu (ERR, Eurointegration). Keegi viga ei saanud ja piiri ei ületatud. Harjutuse tähendus oli poliitiline: Venemaa katsetas väikese intsidendiga, kas NATO idapiiri kaitseb tegelik võime või tippkohtumiste keel. See juhtus vahetult enne alliansi Ankara kohtumist.

Olulisem muutus ei ole Peipsi õppus ise, vaid taust, kuhu see asetub. NATO kujundab Balti õhuturbemissiooni ümber õhukaitsehoiaku suunas, andes liitlaste lennukitele laiema volituse tegutseda vaenulike objektide vastu (NATO Allied Air Command, Defence24). Kaks aastakümmet on Balti õhuturbemissioon tähendanud sisuliselt õhupiiri valvet: liitlaste hävitajad roteeruvad Eestis, Lätis ja Leedus, tuvastavad kahtlasi õhusõidukeid, saadavad neid ja hoiavad nende tegevusel silma peal. Uuendus muudab eelkõige seda, mida neil lennukitel on lubatud teha.

Kes otsustab ja kui kiiresti

Varasema mudeli järgi eeldas õhuruumiohule reageerimine poliitilist heakskiitu riikide pealinnadest. Uus korraldus viib suurema osa otsustusõigusest NATO sõjalisse käsuliini, täpsemalt Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja ehk SACEUR-i ja tema alluvate õhuväejuhtide tasandile (Grosswald, ERR). Reageerimisaeg peaks seetõttu lühenema. Leedu president Gitanas Nausėda kirjeldas muudatust otsese vastusena Venemaalt ja Valgevenest lähtuvatele õhuohtudele (LRT).

Samas ei ole NATO suveräänne õhuvägi. Lennukid, meeskonnad ja raketid annavad endiselt üksikud liitlased. Iga riik võib seada tingimusi, kuidas tema õhusõidukeid ja relvi kasutatakse. NATO keeles nimetatakse neid riiklikeks piiranguteks. Käsuliin on paberil selgem. Praktikas sõltub kiirus sellest, kui palju tegevusruumi iga panustav riik tegelikult annab.

Miks väikesed intsidendid kuhjuvad

Peipsi juhtum ei olnud eraldiseisev. Leedu allikate teatel tõusid NATO hävitajad ühe nädala jooksul neli korda õhku, et Vene õhusõidukeid tuvastada ja saata (TV3). Läti piirivalve juht on nimetanud Lätit Valgevene hübriidoperatsioonide peamiseks sihtmärgiks. Need operatsioonid ühendavad rändesurvet, sabotaaži ja luuretööd (news.inbox.lv).

Üksikult on need juhtumid väikesed. Koos sunnivad need NATO sama valiku ette: kas jääda aeglase poliitilise kooskõlastuse juurde või anda sõjalistele ülematele kiirem tegutsemisõigus. Venemaa saab mõlemast kasu. Viivitus näitab nõrkust, kiirem delegeerimine aga avab vastutuse hallid alad.

Kõik ei käsitle iga provokatsiooni kriisina. Soome ametivõimud toetavad heidutust, kuid ei ole Peipsi õppust eraldi eskaleerinud (Yle). Poola kommentaarides on hoiatatud straszenie wojną ehk ühiskonna sõjahirmuga hirmutamise eest, sest iga intsidendi võimendamine võib anda Moskvale poliitilise võidu (Krytyka Polityczna). Eesti luure hinnangul püüab Venemaa oma tegevusega hirmutada lääne avalikkust, kuid lähiaja sõjalise ettevalmistuse märke Balti piirkonnas ei nähta (Eurointegration).

Reeglid, mida avalikkus ei näe

NATO Ankara tippkohtumise deklaratsioon seadis integreeritud õhu- ja raketikaitse prioriteediks (NATO). Täpsed reeglid jäävad aga salastatuks: millal võib piloot tule avada, millise tuvastusstandardi alusel ja kelle poliitilisel vastutusel. EL-i alusleping jätab riikliku julgeoleku täielikult liikmesriikide pädevusse (EL-i lepingu artikkel 4), mistõttu Brüssel ei saa NATO õhukaitseotsuseid kontrollida. Rahvusparlamendid saaksid seda teha, kuid salastatud raamistik muudab järelevalve keeruliseks.

NATO liigub Balti õhukaitses kiirema tegutsemise poole, kuid avalik teadmine sellest, kes võib Balti kriisis esimesena jõu kasutamise lubada, jääb õhemaks. Sellele läbipaistvuslüngale peavad Euroopa parlamendid vastuse andma.