NATO tugevdab Balti õhukaitset

NATO Ankara tippkohtumine tõi ühe konkreetse operatiivse muudatuse ja mitu poliitilist lubadust, mille tegelik mõju sõltub liikmesriikide otsustest. Allianss muutis 22 aastat kestnud Balti õhuturbemissiooni õhukaitsemissiooniks. See annab komandöridele ja pilootidele senisest laiema õiguse õhust lähtuvatele ohtudele reageerida (ERR, LRT). Liitlased lubasid ka 70 mld € sõjalist abi Ukrainale 2026. aastaks ning seadsid eesmärgiks tõsta kaitsekulud 2035. aastaks 5 %-ni SKP-st. Kumbki lubadus ei muutu automaatselt rahaks, relvadeks ega laskemoonaks.

Kiiremad otsused, mitte rohkem lennukeid

Eestil, Lätil ja Leedul hävitajaid ei ole. Alates 2004. aastast on NATO liitlased saatnud siia roteeruvalt hävitajaid, et valvata Balti riikide õhuruumi. Rahuaja õhuturbemissioon oli mõeldud eeskätt Vene lennukite tuvastamiseks, kui need lendavad ilma transpondrita, ning nende saatmiseks ja juhtumite raporteerimiseks. Selline ülesehitus ei sobi enam sama hästi droonide, õhuruumi testivate lendude ja ebaselgete rikkumiste jaoks, kus olukord võib minutitega teravneda.

Ankara otsus muudab seda, kes saab tegevuse heaks kiita ja kui kiiresti. NATO Euroopa vägede ülemjuhataja ehk SACEUR saab laiema delegeeritud volituse. Pilootide tegutsemisõigus muutub selgemaks. Otsused liiguvad nüüd NATO ühendatud õhuoperatsioonide keskuse kaudu Saksamaal Uedemis, mitte aeglaste konsultatsiooniringide kaudu liikmesriikide pealinnadega (RMF24). Eesti Ämari lennubaas tõstetakse samuti NATO operatiivtasemele Leedu Šiauliai kõrval. See seob mõlemad baasisüsteemid NATO püsiva juhtimis- ja logistikavõrguga, mitte ei käsitle neid üksnes ajutiste rotatsioonikohtadena.

Kiirem käsuliin ei tähenda veel toimivat õhukaitsesüsteemi. Eesti õhuväe endine ülem Jaak Tarien märkis, et täpsed juhtimisahelad ja kaasamisreeglid võivad jääda salastatuks ning riikide eritingimused, millega iga valitsus piirab oma vägede kasutamist, kehtivad edasi (ERR). Hävitajad üksi õhuruumi ei kaitse. Selleks on vaja kihilist radarivõrku, maapealseid raketisüsteeme, laskemoona, kindlustatud baase ja väljaõpetatud meeskondi. Tippkohtumine neid ei toonud.

Kululubadus, mille valitsused peavad eelarvesse kirjutama

Liitlased leppisid kokku, et kaitsekulud tõusevad 2035. aastaks 5 %-ni SKP-st. Sellest 3,5 % peab minema sõjalisele võimele. Ülejäänud 1,5 % katab kaitsega seotud taristu: teed, raudteed, sadamad, laod ja võime liigutada vägesid kiiresti üle piiride (NATO, Bankier/PAP). Osa liitlasi ei täida endiselt ka varasemat 2 % eesmärki (AP). Tippkohtumise kommünikee ei eralda riigieelarvetest raha. Täitmine sõltub 32 pealinna eelarvetest, valimistest ja poliitilisest tahtest.

Ukraina paketi puhul on pilt samamoodi ebaselge. Liitlased lubasid 2026. aastaks ligikaudu 70 mld € ning vähemalt sama taseme 2027. aastaks, kuigi Saksamaa allikates erines, kas kõneldi 70 miljardist eurost aastas või 140 miljardist eurost kahe aasta peale (German Foreign Office, Forbes). Saksamaa panustab NATO piirkondlikesse väeplaanidesse fregatte ja Eurofightereid, mis on liitlaste juhtimise alla antavad tegelikud võimed (tagesschau). Relvad, laskemoon ja väljaõpe liiguvad siiski riikide otsuste kaudu. Mõju rindel sõltub sõlmitud lepingutest ja tootmismahust, mitte kommünikees kirjas olevatest summadest.

Rumeenia Musta mere surve ei kandnud täielikult

Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi laiendasid oma kolmepoolse miinitõrjemissiooni mandaati veealustele kaablitele, torujuhtmetele ja energiataristule (Agerpres, DW). See hõlmab ka Rumeenia Neptun Deepi gaasivälja ümbrust. Tegemist on Musta mere viimaste kümnendite suurima maagaasileiuga ja võimaliku osaga EL-i püüdest vähendada sõltuvust Vene gaasist. Laiendatud mandaat on päris operatiivne samm.

Bukaresti soov tõsta Must meri tippkohtumise deklaratsioonis eraldi strateegiliseks prioriteediks siiski läbi ei läinud. Lõpptekst keskendus artiklile 5, NATO kollektiivkaitse garantiile, mille järgi rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi vastu, ning üldisele idatiiva toetusele. Must meri jäi Balti õhukaitse kõrval tagaplaanile (Digi24).

Ankara parandas mõnda osa NATO operatiivsest süsteemist. See ei tõestanud, et liitlased on andnud piisavalt tehnikat, laskemoona või poliitilisi volitusi, et süsteem surve all vastu peaks. NATO peasekretär Mark Rutte nimetas alliansi väemudelit „planeerimisvahendiks” (NATO). Idatiiva jaoks peab sellest saama tarnegraafik.