12. juunil muutuvad EL-i piirireeglid

12. juunil asendavad üheksa siduvat määrust EL-i killustunud varjupaigasüsteemi kõigis 27 liikmesriigis. Probleemid on näha juba enne jõustumist. Mai lõpus oli tehnilised ettevalmistused lõpetanud vaid 11 riiki 27-st, samal ajal kui Euroopa Komisjoni jõustamismehhanismid annavad tulemusi alles aastate pärast. Tegemist on EL-i suurima rändereformiga pärast Dublini süsteemi, mille järgi pidi varjupaigataotluse läbi vaatama esimene saabumisriik. Uus kord käivitub olukorras, kus välispiiri riigid liiguvad juba eri suundades.

Pakti mõte on parandada Dublini süsteemi keskne viga: Kreeka, Itaalia ja Hispaania kandsid saabujate menetlemise koormust suuresti üksi. Uus solidaarsusmehhanism nõuab, et EL looks igal aastal vähemalt 30 000 ümberpaigutamiskohta ja koguks 600 mln € sissemakseid (Verfassungsblog). Riigid, kes ei taha varjupaigataotlejaid füüsiliselt vastu võtta, võivad maksta 20 000 € inimese kohta. See on pakti sisse kirjutatud loobumisvõimalus. Esimeseks kuueks kuuks on nõukogu, kus poliitilisi otsuseid teevad liikmesriikide ministrid, neid eesmärke juba oluliselt kärpinud, ning kindlad riiklikud lubadused katavad vähem kui poole kohtadest.

Neli riiki, neli tõlgendust samast seadusest

Itaalia esitles pakti oma senise liini kinnitamisena. Siseminister Piantedosi nimetas seda „koperniklikuks revolutsiooniks” ja väitis, et Albaania menetluskeskused olid pakti „tagasisaatmiskeskuste” eelkäijad. Itaalia kohus tunnistas need üleviimised veebruaris õigusvastaseks. Valitsuse enda rakendusplaan, mis avaldati alles pärast TAR Lazio halduskohtu märtsikuist korraldust, rääkis rajatistest, mida „võidakse ehitada”, ja hinnangulisest kulust üle 2 mlrd € viie aasta jooksul.

Saksamaa läheb paktist kaugemale. Berliini rakendusseadus loob „teisese rände keskused”, kus kinnipidamine võib kesta kuni 24 kuud, ning lubab öiseid liikumispiiranguid ka lastega peredele. Siseminister Dobrindt tahab samal ajal hoida Schengeni sisepiirikontrolli septembrini, põhjendades seda EL-i välispiiride ebapiisava kaitsega. Komisjon lükkas selle põhjenduse 9. juunil tagasi.

Poola valis osalise täitmise. Ase-siseminister Duszczyk ütles, et Varssavi „ei rakenda kõiki sätteid”, ning keeldub julgeolekupõhjustel piiritaristu ja varjupaigamenetluse rajamisest Valgevene piirile. Poola on alates 2025. aasta märtsist peatanud varjupaigataotluste vastuvõtmise sellel piiril seitse korda. Lisaks kehtib Poolale nõukogu antud solidaarsuserand, mis lõpeb 2026. aasta detsembris.

Kreeka võttis rakendusseaduse vastu 9. juunil, kuid seda toetas ainult valitsev Uue Demokraatia partei. Paberil järgib seadus EL-i miinimumnõudeid. Kreeka tegelik probleem on mujal: Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas 2025. aasta juulis jõustunud otsuses „süstemaatilist tagasitõrjumise praktikat”. Euroopa Pagulaste ja Põgenike Nõukogu dokumenteeris eelmisel aastal EL-i piiridel üle 80 000 ebaseadusliku tagasitõrjumise. Pakti seire hõlmab vaid ametlikke kontrollikeskusi, jättes välja „rohelised ja sinised piirid” ehk maa- ja merepiirid, kus tagasitõrjumised tegelikult toimuvad.

Kui riik lihtsalt keeldub

Avaliku vastuhaku korral on komisjoni peamine tööriist rikkumismenetlus Euroopa Kohtus, EL-i kõrgeimas kohtus. See võtab aastaid. Kui Euroopa Kohus määras Ungarile 2024. aasta juunis 200 mln € trahvi ja 1 mln € päevas 2020. aasta varjupaigaotsuse eiramise eest, sai komisjon raha kätte, lahutades selle Budapestile makstavatest EL-i väljamaksetest. Mehhanism toimib, kuid jõuab kohale alles pärast rikkumist. Ungari peaminister Magyar on juba teatanud, et Budapest „ei maksa trahve”.

Esimene ametlik täitmise kontroll tuleb 12. juulil. Solidaarsusreservi pole veel praktikas proovitud. Hispaania siseminister nimetas pakti juurde kuuluvat tagasisaatmismäärust „ebaproportsionaalseks ja EL-i väärtustega vastuolus olevaks”, kuigi Hispaania vasakvalitsus toetab laiemat raamistikku. Neljapäevast seob seadus kõiki 27 liikmesriiki. Piiridel hakkab tulemus sõltuma jõustamissüsteemist, mis saavutab täiskiiruse alles aastate pärast.