Naftavarud lõpevad augustiks $123 tasemel

Brenti toornafta maksab 107 dollarit barrel, kuid Euroopa rafineerimistehased maksavad sellest rohkem. Sõjariski kindlustus, ümber suunatud laevateed ja Iraani uued transiiditasud tõstavad kohale jõudva nafta hinna umbes 120–123 dollarini barreli eest. Hädaolukorra varud, mis peaksid sellist šokki pehmendama, kahanevad kiiremini, kui süsteem taluma pidi.

IEA ehk Rahvusvaheline Energiaagentuur, mis koordineerib 32 liikmesriigi naftakriiside lahendamist, käivitas 11. märtsil oma ajaloo suurima varude vabastamise: strateegilistest varudest paisatakse turule 400 mln barrelit. Kümne nädalaga on sellest kasutatud ligikaudu 44–45%, tempos umbes 2,5 mln barrelit päevas (Fortune). Sama kiiruse jätkudes saab kogu lubatud maht otsa enne augusti keskpaika. Hormuzi väina kriis ei näita vaibumise märke.

Blokaad kui varjatud maks

Blokaad toimib suure maksuna naftale, mis endiselt läbi pääseb.

Enne kriisi maksis supertankeri ehk umbes 2 mln barrelit vedava VLCC sõjariski kindlustamine ligikaudu 25 000 dollarit aastas. Praegu maksab üks läbimine 10–14 mln dollarit (Lloyd's List). P&I klubide ehk kaubalaevanduse vastutuskindlustust pakkuvate vastastikuste kindlustajate kate kallines 25 000 dollarilt aastas 30 000 dollarini nädalas (Lloyd's Market Association). Kehtiva kindlustuseta ei saa laev seaduslikult sadamasse siseneda, rahastust saada ega lasti peale võtta.

Lahest väljuvate supertankerite päevased prahihinnad tõusid märtsis rekordilise 423 736 dollarini. Iraani äsja loodud Pärsia lahe väina amet, ametlik teemaksusüsteem, mis käivitati 18. mail, küsib teadete järgi kuni 2 mln dollarit ühe läbimise eest, tasudes Hiina jüaanides. Ainuüksi kindlustus lisab umbes 5 dollarit barreli kohta. Koos veokulude ja ümbersuunamistega maksavad Rotterdami või Trieste rafineerimistehased 15–16 dollarit üle Brenti hinna juba enne töötlemise algust.

Kaks turvavõrku, mõlemad kulumas

Rafineerimistehased toetuvad ärilistele varudele ehk ettevõtete igapäevaseks tööks hoitavale naftale. Kui need vähenevad, avavad valitsused strateegilised naftavarud, mida hoitaksegi sellisteks kriisideks. Mõlemad on surve all.

IEA juht Fatih Birol hoiatas Pariisis G7 kohtumisel, et mõnes piirkonnas jagub kättesaadavaid ärilisi varusid vaid „mitmeks nädalaks” (Tovima, CNBC). Märtsis ja aprillis vähenesid ärilised varud kokku 246 mln barreli võrra (IEA).

EL-i keskmine näitaja ületab ametlikult endiselt 90 päeva tarbimist. See keskmine varjab suuri erinevusi. Rumeenia diislikütuse varud katavad vaid 30,2 päeva (Euronews). Bukarest kuulutas naftaturu kriisi 30. juunini, piiras kütusemarginaale ja diislikütuse eksporti pärast seda, kui diisli hind oli aastaga tõusnud 32,68% (Digi24). Kogu blokis on 15 liikmesriigil 27-st vähemalt üks kütuseliik kriitilisel tasemel.

Saksamaa vabastas riiklikest varudest 19,5 mln barrelit, umbes viiendiku oma varudest (finanzen.net). Tanklate hinnad püsivad üle 2 euro liitri eest, kuigi kütusemaksu kärbe maksab riigile 1,6 mlrd eurot (ADAC via presseportal.de). Saksamaa saab sellist toetust endale lubada. Itaalia palus Brüsselilt EL-i eelarvereeglite painutamist, et teha sarnaseid energiakulutusi, kuid sai eitava vastuse.

Kalendri probleem

Euroopa varusüsteem ehitati katkestusteks, mis kestavad päevadest nädalateni. Hormuzi kriis on kestnud juba 80 päeva. Enne kriisi liikus väinast päevas läbi umbes 130 laeva ja 20 mln barrelit naftat, ligikaudu 20% kogu meritsi veetavast naftast (UNCTAD). Viimastel päevadel on läbijaid olnud kohati vaid kaks.

JPMorgan hoiatab, et juuni alguseks jõuavad tööstusriikide ärilised naftavarud „operatiivse pinge tasemele”, kus torujuhtmetel ja rafineerimistehastel tekib füüsilisi raskusi töö jätkamisel. Ajastus on halb: suvine turismihooaeg suurendab lennukikütuse nõudlust just siis, kui varud hõrenevad. IEA vabastamiskohustuse ülejäänud osa saab täielikult otsa septembri paiku. Turud hakkavad tavaliselt paanitsema enne, kui mahuti on tühi.