Palermo tühistas kolm kiirmenetluse varjupaigaotsust

Kolm Egiptuse varjupaigataotlejat jõudsid Palermo kohtusse ja tekitasid esimese selge kohtuliku kokkupõrke EL-i uute rändereeglitega. 10. augustil tühistas kohus nende varjupaigataotluste kiirmenetluses tehtud tagasilükkamised. Avvenire teatel leidis kohus, et Egiptuse määratlemine turvalise päritoluriigina ei saa asendada iga taotleja tegeliku riski hindamist.

Määrused puudutavad otseselt ainult neid kolme taotlejat. Põhimõte ulatub aga kõigi liikmesriikideni, kes võtavad praegu EL-i rändepakti riigisisesesse õigusse üle: kiirem menetlus on lubatud. Kodakondsuse kasutamine automaatse keeldumise alusena ei ole.

Mida kohus ütles ja mis jääb veel teadmata

Itaalia tõi rändepakti kiirmenetluse reeglid riigisisesesse õigusse seadusega 145/2026 (Normattiva). Nende reeglite järgi suunatakse EL-i turvaliste päritoluriikide nimekirja kuuluvatest riikidest pärit taotlejad lühemasse menetlusse, kus otsus tuleb teha nelja nädalaga. Turvalise päritoluriigi nimekiri tähendab eeldust, et riik on üldiselt turvaline. Taotleja saab selle eelduse ümber lükata, kui näitab, et teda ähvardab isiklik risk. Egiptus kuulub nimekirja.

Palermo kohus ei tühistanud seadust ega eemaldanud Egiptust nimekirjast. Kohus leidis, et varjupaigaasutuse keeldumised tuginesid liiga palju taotlejate kodakondsusele ja liiga vähe nende isiklikele asjaoludele. Määruste täisteksti ei ole avaldatud, mistõttu pole selge, kas kohus vaidlustas formaalselt üksnes negatiivsed otsused, taotlejate suunamise kiirmenetlusse või mõlemad. Itaalia edasikaebestrateegia jaoks on see vahe oluline. Laiem sõnum jääb samaks: turvalise riigi staatus võib avada kiirema menetlusraja, kuid ei saa juhtumit ise lõpetada.

Sisseehitatud piir, mitte Itaalia erand

Rändepakti keskne menetlusmäärus, määrus 2024/1348, on otsekohalduv EL-i õigus. Liikmesriigid ei pea seda eraldi üle võtma, et see kehtiks. Määrus lubab kiirendatud menetlusi ja piirimenetlusi. See ei kõrvalda EL-i põhiõiguste hartat, mis tagab õiguse varjupaigale (artikkel 18), kaitse tagasisaatmise eest olukorda, kus inimest ähvardab kahju (artikkel 19), ning õiguse vaidlustada otsus kohtus (artikkel 47). Turvalise riigi määratlus nihutab tõendamiskoormuse taotlejale: ta peab selgitama, miks teda ähvardab risk hoolimata riigi üldisest märgisest. See ei vabasta ametiasutust kohustusest seda selgitust hinnata.

Sama piirang puudutab iga Euroopa süsteemi, mis seda tööriista kasutab. Prantsusmaa kõrgeim halduskohus eemaldas riigi enda turvaliste päritoluriikide nimekirjast kolm riiki, kui üldine turvalisuse eeldus osutus inimeste tegelike riskide suhtes liiga laiaks (AIDA France). Saksamaa varjupaigaseadus ütleb otse, et eeldus on ümberlükatav: kui faktid räägivad määratlusele vastu, tuleb teha täielik individuaalne hindamine (Saksamaa varjupaigaseaduse § 29a). Euroopa Komisjon märkis oma juulikuises hinnangus, et liikmesriikide valmisolek pakti rakendada on ebaühtlane; puudujääkidega riikide seas nimetati ka Itaaliat. Piir ei tulene Itaalia eripärast, vaid süsteemi enda ülesehitusest.

Mitmes liikmesriigis on poliitiline surve varjupaigamenetlusi kiirendada olemas. Ent kiirus ilma suutlikkuseta kuulata ära individuaalsed väited ei anna kiiremaid otsuseid. See tekitab lühemate tähtaegadega kuhjuvaid menetlusi.

Kust tuleb siduv vastus

Euroopa Liidu Kohtus, EL-i kõrgeimas kohtus, on juba kaks asja — C-758/24 ja C-759/24 — mis paluvad Luksemburgil määrata turvalise päritoluriigi kontseptsiooni ja kohtuliku kontrolli piirid. Kui otsused tulevad, seovad need kõiki 27 liikmesriiki, mitte ainult Itaaliat.

Kiirus on seaduslik siis, kui see aitab juhtumeid sortida. See muutub õigusvastaseks, kui kodakondsus hakkab asendama tõendeid. Kolm Egiptuse taotlejat Palermos näitasid, kus jookseb alumine piir. Kuni Luksemburg otsuse teeb, kontrollivad riikide kohtud rändepakti rakendamist ühe juhtumi kaupa.