Pariis ja Berliin loobuvad €100bn hävitajast

Saksamaa ja Prantsusmaa üritasid üheksa aastat ehitada ühist kuuenda põlvkonna hävitajat. Ligikaudu 100 mld € suurune programm pidi 2040. aastaks asendama nii Eurofighteri kui ka Rafale’i ning näitama, et Euroopa kaitsekoostöö suudab toota ka relvasüsteeme, mitte ainult ühisavaldusi. 8. juunil lõpetasid kantsler Merz ja president Macron projekti ametlikult. Põhjus polnud geopoliitikas ega eelarvesurves. Lennukit pidanud ehitama Dassault Aviation ja Airbus Defence on eksporditurgudel otsesed konkurendid ega suutnud jagada tehnoloogiat, millest sõltub nende lennukite müügivõime.

Euroopa lahingulennundus jaguneb nüüd vähemalt kolmeks eraldi rajaks. Ükski neist ei anna seda, mida Future Combat Air System ehk FCAS lubas: ühtset platvormi ja koondatud tööstuslikku kaalu.

Miks kaks ettevõtet ei suutnud üht lennukit ehitada

Vaidlus oli äriline enne, kui sellest sai poliitiline. Dassault ehitab Rafale’i ning müüb seda Indiale, Kreekale, Egiptusele ja Pärsia lahe riikidele. Airbus konkureerib osa samade klientide pärast Eurofighteri konsortsiumi kaudu. Lennujuhtimistarkvara, vargtehnoloogia arhitektuuri ja sensorite andmete ühendamise loogika jagamine tähendanuks „konkurendi relvastamist samadel hangetel”.

Juhtimismudel tegi probleemi suuremaks. Dassault kandis hävitaja peatöövõtja tiitlit, kuid Airbus esindas Saksamaad ja Hispaaniat, kahte kolmest maksjast. Igal juhtimisotsusel jäi Dassault vähemusse. Tegevjuht Eric Trappier ütles selle otse: „Hääletustel ma alati kaotan. Mina olen üks kahe vastu.” Siduvat vahekohtumehhanismi polnud. Iga erimeelsus liikus inseneridelt ministriteni ja sealt riigijuhtideni. Prantsuse kaitseportaal Opex360 kirjeldas programmi kui „abielu ilma abielulepinguta”.

2026. aasta kevadine viimane vahenduskatse lõppes kahe eraldi raportiga, mille järeldused ei ühildunud. Merz ütles Macronile, et ettevõtted ei jõua kokkuleppele. Macron nõustus.

Ühe programmi asemele tuleb kolm rada

GCAP ehk Global Combat Air Programme, milles osalevad Ühendkuningriik, Itaalia ja Jaapan, on nüüd ainus kuuenda põlvkonna hävitajaprogramm, millel on toimiv juhtimismudel ja mille demonstraator peab valmima 2027. aasta lõpus. Ühisettevõttes Edgewing jaguneb omand võrdselt BAE Systemsi, Leonardo ja Jaapani JAIECi vahel ning projektis on üks disainivastutus. Just see struktuurne element FCAS-il puudus. Ainuüksi Itaalia on lubanud programmi 18,6 mld €. Saksamaa uuris Roomalt liitumisvõimalust juba 2026. aasta jaanuaris, kuid Berliin nõuab, et Airbus oleks igas tulevases hävitajaprogrammis kaasjuht. See ei sobi Edgewingi praeguse mudeliga. Jaapan on uute arenduspartnerite lisamisele vastu olnud, viidates 2035. aasta ajakava riskidele ja infoturbele.

Saksamaa tõenäolisem tee on eraldi Airbusi juhitud programm, võimalik et koos Hispaania ja Rootsi Saabiga. Airbus Defence’i tegevjuht Michael Schöllhorn kinnitas „produktiivseid, kuid konfidentsiaalseid” kõnelusi Stockholmiga, kuigi Saabi tegevjuht rõhutas, et ametlikke läbirääkimisi ei käi.

Prantsusmaa ehitab üksi. Dassault’l on raha Rafale F5 uuenduseks ja nEUROni demonstraatorist tuletatud vargdrooniks. Sama tee valis Prantsusmaa 1985. aastal, kui lahkus Eurofighteri konsortsiumist ja arendas Rafale’i iseseisvalt.

FCAS-i kolmas partner Hispaania kaotab kõige selgemalt. Madrid lükkas F-35 tagasi suveräänsuse kaalutlusel, GCAP-i laua taga tal kohta pole ning Hispaania uurib esialgseid kõnelusi Türgiga selle lõpetamata KAAN-hävitaja üle.

Neljakümne aasta ring

Muster on tuttav. 1985. aastal nõudis Prantsusmaa tööstuslikku juhtrolli projektis, millest sai Eurofighter. Talle öeldi ei, Prantsusmaa lahkus ja ehitas Rafale’i üksi. Struktuurne põhjus on sama: ettevõtted, kes konkureerivad eksporditurgudel, ei saa sisuliselt jagada intellektuaalomandit, millel nende konkurentsieelis põhineb.

Sügavam probleem on EL-i tasandil. Euroopa kaitsetööstuse instrumendid, nagu uus kaitsetööstusprogramm EDIP ja kaitseinvesteeringute 150 mld € laenurahastu SAFE, on mõeldud EL-is juhitud programmidele. Ainus toimiv kuuenda põlvkonna hävitajaprogramm kulgeb Readingi ja Tokyo kaudu. Kui Saksamaa lõpuks GCAP-iga liitub, kasutaksid kaks EL-i kolmest suurimast kaitsekulutajast lennukit, mille disainivastutus asub väljaspool liitu. Belgia tegi oma järelduse juba ära ja tellib täiendavaid F-35 hävitajaid kohe pärast FCAS-i lõppenuks kuulutamist.

Berliin, Pariis ja Madrid leppisid üheksa aasta jooksul kokku sihis: Euroopa hävitaja, mille ehitab Euroopa tööstus. Lahendamata jäi tegelik küsimus: kes juhib, kes järgneb ja kes saab valmis lennukit müüa.