Parlamendi eelnõu teeb digieuro põhiteenused tasuta

Digitaalset sularaha on lihtne müüa. Euroopa Parlamendi tööversioon teeks digieuro põhiteenused kasutajale tasuta, laiendaks ligipääsu ka inimestele, kellel pangakontot ei ole, ning piiraks automaatset välistamist kolmandate riikide sanktsioonide tõttu, kirjutas Il Fatto Quotidiano. Tarbijale kõlab see mugavusena. Poliitiliselt on tegemist suveräänsusprojektiga: Euroopa tahab avalikku maksesüsteemi, mida inimesed usaldavad, mida vahendavad eraettevõtted ja mille kulud peab keegi kandma.

Tööversioon teeb nähtavaks digieuro poliitilise kokkuleppe. Euroopa Komisjoni ettepanek lõi õigusliku raamistiku uuele avaliku digiraha vormile, Euroopa Parlamendi menetlustoimik näitab aga, et tekst on endiselt läbirääkimistel. Projekti poliitiline tõmme seisneb kontrollis põhiteenuse üle, mis sõltub praegu suurel määral pankadest, kaardivõrkudest, rahakotirakendustest ja väljaspool Euroopat asuvatest taristutest.

Digitaalne sularaha muudab makse kontrolli

Avalik raha on praegu olemas sularahana. Digieuro tooks sama avaliku tagatise telefoni, kaardile ja internetimaksesse. EKP kordab oma riiklikes materjalides, et digieuro täiendaks sularaha, mitte ei asendaks seda (EKP Saksamaa, EKP Prantsusmaa). Järjepidevus on tähtis, sest projekt vajab kodanike usku, et digimugavus ei tähenda füüsilise raha kadumist.

Muutus tuleb jaotuse kaudu. Pangad ja makseettevõtted avaksid endiselt rahakotte, kontrolliksid isikut, pakuksid kliendituge ja ühendaksid kaupmehed süsteemiga. Keskpank emiteeriks raha, kuid komisjoni ettepanek jätab Eurosüsteemi ja kasutajate vahele eraettevõtted.

See säilitab pankade kliendisuhte, kuid nihutab jõuvahekorda. Praegu määravad erasektori võrgud suure osa digimaksete hinnast, ligipääsust ja kasutajakogemusest. Avalik alternatiiv annaks Euroopale tagavara, kui need võrgud muutuvad kalliks, sõltuvad välismaisest kontrollist või satuvad poliitilise surve alla.

Kasutajale tasuta tähendab kellelegi teisele kulu

Kõige tugevam tarbijalubadus on tasuta põhiteenus. Sellest võiksid võita kontota inimesed, kommertsrakendustest kõrvale jäävad kasutajad ja need, kes vajavad lihtsat piiriülest makseviisi. Õigus rahakotile maksab siiski vähe, kui tegelik värav on nutitelefon, sujuv isikutuvastus ja pank, kes on valmis inimest teenindama.

Tasuta teenus ei kaota kulusid. Pangad ja makseettevõtted peaksid maksma tehnoloogia, pettusetõrje, isikutuvastuse ja klienditoe eest. Kaupmeestele võivad lisanduda liidestuskulud. Avalik sektor võib pidada kinni maksma varulahendused seal, kus eraettevõte kasumit ei näe. Tööversioon võib teha rahakoti kasutajale tasuta, kuid arve liigub pankadele, kaupmeestele, maksumaksjatele või hüvitussüsteemile.

Sellest jaotusest sõltub, kes võidab. Tarbijad võidavad, kui rahakotti on lihtne kasutada, see on laialt aktsepteeritud ja toimib ka siis, kui kommertssüsteemid tõrguvad. Kaupmehed võidavad, kui digieuro annab neile kaarditasude ja platvormireeglite vastu läbirääkimisjõudu. Pangad kaotavad, kui nad kannavad tegevuskulu, samal ajal kui avalik raha hakkab konkureerima klientide hoiuste pärast.

Pangahoiused on raha, mida majapidamised ja ettevõtted hoiavad pangakontodel ning mida pangad kasutavad laenude rahastamiseks. Komisjoni ettepanek lubab seada hoiustamise ülempiire, et digieuro jääks eeskätt maksevahendiks. Sama rõhutab EKP Leedu ja Hollandi materjalides (EKP Leedu, EKP Holland). Kui avalik rahakott muutuks säästmiskohaks, peaksid pangad hoiuste hoidmiseks rohkem pingutama.

Pankade rahastamiskulu ehk hind, mida nad laenuraha hankimise eest maksavad, võib kanduda kallimatesse laenudesse majapidamistele ja ettevõtetele. Ülempiir on koht, kus tarbijamugavus kohtub pankade bilansiga.

Suveräänsus sõltub igapäevasest kasutusest

Suveräänsuse argument muutub päriseks alles siis, kui inimesed ja poed süsteemi kasutavad. EKP käsitleb euro rahvusvahelise rolli analüüsis makseid osana Euroopa võimest juhtida oma rahasüsteemi. Igapäevane test on lihtsam: kas inimene saab maksta üüri, osta toitu või tasuda väikese arve ilma samadesse eravõrkudesse tagasi surumata?

Tööversiooni sanktsioonikeel näitab, miks see on oluline. Il Fatto Quotidiano teatel soovib parlament kaitset automaatse välistamise eest, kui põhjus on kolmanda riigi sanktsioonides. Küsimus on selles, kelle õigus otsustab Euroopas ligipääsu rahale kui põhiteenusele.

Privaatsus on teine usalduse proovikivi. Komisjoni ettepanek lubab tugevaid kaitsemeetmeid ja võrguväliseid makseid. Võrguväline kasutus on tähtis, sest see võib muuta digimakse müügikohas sularahale sarnasemaks. Veebimaksetega jäävad siiski kaasnema isikutuvastus ja vastavuskontroll, mistõttu peavad lõplikud reeglid näitama, milliseid andmeid nähakse, kes neid näeb ja kui kaua.

Digieuro võib anda Euroopale avaliku miinimumtaseme digimaksete alla. Sama hästi võib sellest saada kallis lisakiht, mida inimesed ei kasuta, kui pangad suhtuvad sellesse tõrksalt, kaupmehed peavad lahendust kohmakaks või haavatavamad kasutajad ei pääse sellele ligi. Euroopa müüb digitaalset sularaha mugavusena. See töötab ainult siis, kui väikseima turujõuga inimesed saavad seda kasutada ilma muul viisil maksmata.