Parlament kaitseb lennuhüvitisi

Kui pere jääb väljalennust maha, ei peaks ta hiljem lennujaamas avastama, et ka tasutud tagasilennupilet on tühistatud. See on üks praktilisi muutusi lennureisijate õiguste kokkuleppes, mille Euroopa Parlament kiitis heaks 7. juulil 2026. Reisijad ei saa uusi õigusi siiski kohe kasutada: nõukogu peab teksti veel kinnitama, see tuleb avaldada ning seejärel algab 12-kuuline üleminekuaeg (Parlamendi päevakord, Euronews).

Kokkuleppe tuum on lihtne. Parlament jättis alles lennufirmadele kuluka kolmetunnise hilinemise hüvitise ning keelas osa hinnalõkse. Lennufirmad säilitavad samas odavad baashinnad koos tasuliste lisateenustega. Seega liigub vaidlus nüüd õigusakti sõnastusest selle täitmise järelevalvesse.

Vaidlus käis selle üle, kes maksab

Reform algas Euroopa Komisjoni ettepanekuga 2013. aasta märtsis ja jäi seejärel aastateks seisma nõukogus, kus liikmesriikide valitsused EL-i õigusakte läbi räägivad. Ministrid võtsid eelnõu uuesti ette 2025. aasta juunis. Parlament kiitis kompromissi 7. juulil 2026 heaks 646 poolthäälega, vastu oli 12 saadikut ja erapooletuks jäi 3 (Euroopa Parlament, LRT).

Pikk seisak peegeldas jaotusvaidlust: kes kannab kulu, kui lend ebaõnnestub. Lennufirmade ühendused ja osa valitsusi soovisid tõsta hüvitise piiri kolmelt tunnilt neljale või kuuele tunnile, kirjutasid The Irish Times ja Krone. Parlament seda ei lubanud.

Kolmetunnise reegli säilimine on oluline just seetõttu, et see on osa süsteemist, mida reisija tegelikult tunneb. Kokkulepe jätab alles 250, 400 ja 600 euro suurused hüvitise astmed, mis tulenevad määrusest 261/2004 ja hilisemast kohtupraktikast ning sõltuvad lennu pikkusest ja asjaoludest (EUR-Lex, LRT).

Nõrgem reegel oleks jätnud samal Euroopa lennuturul rohkem raha lennufirmadele ja vähem hilinenud reisijatele. Uue kokkuleppe järgi peavad lennufirmad andma selgemat teavet nelja päeva jooksul, reisijal on nõude esitamiseks üheksa kuud ning vedaja peab 30 päeva jooksul hüvitise maksma või keeldumist põhjendama (Euroopa Parlament, Fakti).

Mida reisija tegelikult võidab

Kõige selgem võit puudutab no-show-reeglit. Lennufirmad ei saa enam tühistada tagasilendu ainult põhjusel, et reisija jäi väljalennust maha või jättis selle kasutamata. Le Figaro kirjeldas seda praktikat olukorra kaudu, kus reisija peab ostma viimasel hetkel uue pileti.

Kokkulepe kaitseb ka alla 14-aastaste laste õigust istuda kaasas reisiva täiskasvanu kõrval ning kohustab lennufirmasid näitama pagasitasusid broneerimise ajal selgemalt (El País). See ei tähenda, et iga reisija saab igas hinnaklassis tasuta käsikohvri.

Siin lubavad pealkirjad rohkem, kui kokkulepe annab. Tugevam, kuid kitsam tõlgendus on järgmine: reisijal on õigus vähemalt tasuta isiklikule esemele ning enne ostu peab ta nägema selgemalt, kui palju pagas maksab. Europa Press ja Observador rõhutasid mõlemad, et kokkulepe ei taga tasuta salongikohvrit.

Lennufirmadel on siiski sisuline vastuväide. Hüvitiste, teekonna muutmise, reisijate eest hoolitsemise, nõuete menetlemise ja hinnainfo kuvamise lisakohustused võivad tegevuskulusid suurendada. Osa sellest võib jõuda piletihindadesse, kuid avalikest allikatest nähtub praegu hoiatus, mitte tõend selle kohta, millised liinid või reisijad rohkem maksaksid (Euronews ES).

Väärtuse määrab järelevalve

Parlament võitis keskse kuluvõitluse. Ta kaitses hilinemishüvitist ja eemaldas osa praktikaid, mida reisijad kogevad lõksudena. Lennufirmad ei kaotanud siiski kogu mudelit: odav baashind võib jääda, pagas, istekoht ja muud lisad võivad olla jätkuvalt tasulised, kui hind on ostuhetkel selgelt nähtav.

Järgmine otsustaja on nõukogu ning seejärel riiklikud järelevalveasutused, kes peavad reeglid lennufirmadele tegelikult kohustuslikuks tegema. Parlament kaitses õiguse hüvitisele paberil. Järelevalve näitab, kas reisija saab häire korral raha tagasi või lihtsalt veel ühe menetluse, mille läbimiseks tuleb eraldi võidelda.