Pentagon kärbib NATO salastatud abivägesid

Samal ajal kui tähelepanu on Trumpi vägede ümberpaigutusel Euroopas, toimub olulisem nihe salastatud kaitsenõupidamistel. USA vähendab oma panust NATO sõjaaja mobilisatsioonisüsteemi ning ühelgi demokraatlikul kogul pole õigust neid kärpeid üle vaadata.

22. mail ütles Pentagoni poliitikajuhi Elbridge Colby asetäitja Alex Velez-Green Brüsselis liitlaste kaitseametnikele, et USA „vähendab märkimisväärselt” oma panust NATO Force Modelisse ehk alliansi astmelisse kriisijõudude süsteemi (Military Times, Defense News). NATO peasekretär Mark Rutte kinnitas teadet, kuid ütles, et tal ei ole lubatud üksikasju avaldada (Stars and Stripes).

2022.–2023. aastal vastu võetud väemudel seob liikmesriikide üksused kaitseplaanidega kolmes astmes: umbes 100 000 sõdurit kümne päevaga, 200 000 sõdurit 30 päevaga ja 500 000 sõdurit kuue kuuga. USA kolmanda astme lisajõud ehk üksused, mis liiguksid pikema sõja korral üle Atlandi, on selle süsteemi kandev osa. Ilma nendeta võivad idatiiva kaitseplaanid muutuda „diplomaatiliseks fiktsiooniks” (CSIS).

Järelevalve lünk

2026. aasta kaitse-eelarve seadus keelab Pentagonil viia USA vägede arvu Euroopas alla 76 000, kui kongressile ei anta selleks eraldi kinnitust (Washington Examiner). See alampiir puudutab Euroopas füüsiliselt paiknevaid üksusi. Force Modeli kohustused ehk USA territooriumilt lubatud sõjaaja lisajõud on salastatud, neile ei kehti seadusega määratud miinimumi ning need jäävad presidendi pädevusse.

Kontrast on terav. Kui Trump peatas mai keskel 4 000 sõduriga brigaadi saatmise Poolasse, järgnes kongressi pahameel ja laialdane meediakajastus (Stars and Stripes). Rotatsioonilisi üksusi, mis vahetuvad tavaliselt iga üheksa kuu järel, saab peatada ühe otsusega. Püsiv kohalolek, kus kolivad ka pered ja rajatakse baasitaristu, on aastatepikkune kohustus. Kolmanda astme sõjaaja lisajõudude kärpimine toimub aga avaliku jäljeta ja ilma kongressi kontrollita.

Võitlus Washingtoni tähelepanu pärast

Euroopa valitsused ei vasta sellele ühiselt, vaid püüavad USA tähelepanu kahepoolsete pakkumistega.

Poola asekaitseminister Paweł Zalewski pakkus 20.–21. mai Washingtoni-visiidil Pentagonile USA vägede „püsivat paiknemist”, lubades ehitada neile „väikese linna” ja katta kulud (Polsat News). Pentagon lubas esitada ettepaneku „lähinädalatel”, kuid ei nõustunud millegi konkreetsega (gov.pl).

Saksamaa kaotab Baierist Strykeri brigaadi ehk keskmiselt soomustatud lahinguüksuse. Kantsler Merz püüab taandumist raamida võimalusena ja kiirendab Saksamaa raketiprogramme. Tema sõnul tuleneb Washingtoni suutmatus paigutada Saksamaale varem lubatud Tomahawki maismaasihtmärkide ründamiseks mõeldud tiibrakette USA tootmispiirangutest, mitte poliitilisest karistusest. Need raketid pidid tasakaalustama Venemaa keskmaa relvi (Tagesspiegel, Spiegel).

Rumeenia sai välisminister Rubiolt tunnustust selle eest, et võõrustas Iraaniga seotud operatsioonideks täiendavaid USA üksusi, kuid püsiva kohaloleku lubadust ei tulnud. Presidendi nõunik tunnistas, et Rumeenia on Washingtonile „asjakohane”, kuid mitte „elutähtis” (HotNews). Eesti kaitseminister kinnitas, et USA väed jäävad Eestisse, kuid hoiatas, et „USA-s hakkavad poliitilised otsused nüüd jõudma sõjalisele tasandile” (ERR).

Prantsusmaa eristub teistest. Pariis ehitas alternatiive juba enne USA kohaloleku vähendamist: raamistiku, mis kaasab kaheksa Euroopa partnerit Prantsuse tuumaheidutuse planeerimisse ja konsultatsioonidesse, ning surve tuua rohkem Euroopa ohvitsere NATO kõrgematele juhtimiskohtadele (Le Monde, IFRI). Prantsuse autonoomia oli siiski mõeldud USA kohalolekut täiendama, mitte asendama.

NATO 7.–8. juuli Ankara tippkohtumisel seisab allianss valiku ees: kas kujundada kaitseplaanid ümber väiksema USA panuse järgi või vaidlustada kärped avalikult. Rutte on sõnastanud päevakorra vajadusena lõpetada „ebatervislik ülemäärane sõltuvus ühest liitlasest”. See keel aktsepteerib USA lähte-eeldust, kuid ei nimeta selle tagajärgi. NATO kaitseplaanid koostati eeldusel, et USA osaleb sõjaajal täies mahus. Nüüd võtab USA selle eelduse tagasi kanali kaudu, kus ühelgi parlamendil pole häält, samal ajal kui Euroopa pealinnad võistlevad kahepoolsete kokkulepete pärast. Vastuseta on küsimus, kas mõni valitsus sunnib salastatud arvutuse enne Ankarat avalikkuse ette.