Pentagon viib Saksamaalt 5,000 sõjaväelast

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Alexus Grynkewich ütles 19. mail Brüsselis pressikonverentsil, et peab „täiesti vastuvõetavaks” 5 000 USA sõduri väljaviimist Saksamaalt ja brigaadi rotatsiooni ärajätmist Poolas. Mõni tund hiljem ütles EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas Euroopa Parlamendis, et vägede vähendamine „oli ootuspärane” ning NATO heidutus püsib „tervena”. Kaks samal päeval tehtud avaldust muutsid Euroopa pealinnades ärevust tekitanud USA taandumise lähtekohaks, mille järgi tuleb mandri julgeolekut planeerida.

Taandumine doktriinina

Grynkewich kirjeldas vägede vähendamist kui liitlaste strateegilist küpsemist. „Kui liitlased kasvatavad oma võimekust, saab USA võimekust tagasi tõmmata ja kasutada seda muude üleilmsete prioriteetide jaoks,” ütles ta ning nimetas protsessi „NATO 3.0-ks”. Ta lisas, et lähiaastatel tuleb „kindlasti oodata täiendavaid ümberpaigutamisi”. Selline sõnastus seob USA jätkuva taandumise NATO ametliku sõjalise planeerimisega ega jäta seda enam ühe administratsiooni poliitiliseks valikuks.

Asepresident Vance pakkus samal päeval pehmema versiooni, kinnitades, et Poola üksuste saatmine on „edasi lükatud, mitte tühistatud”, kuid möönis, et Washington ei ole „lõplikku otsust” nende vägede sihtkoha kohta teinud. Sõjavägi planeerib püsivat vähendamist. Poliitikud jätavad otsuse avatuks. Need kaks joont ei sobi hästi kokku.

Kolm strateegiat, ühist plaani pole

Euroopa vastus on jagunenud kolmeks suunaks, mis liiguvad eri loogika järgi.

Idapoolsed riigid võistlevad kahaneva USA kohaloleku pärast. Poola, Rumeenia ja Balti riigid lobistavad Washingtonis, et Saksamaalt lahkuvad üksused liiguksid pigem ida poole kui tagasi Ühendriikidesse. Vastu pakutakse paremaid baastingimusi ja poliitilist kooskõla. Varssavis on vägede vähendamisest saanud sisepoliitiline relv. Opositsioonilise PiS-i juht Kaczyński süüdistab peaminister Tuski selles, et too on „kahe aastaga hävitanud suhted USA-ga”. Tusk vastab, et opositsioon süüdistab Poolat otsustes, mille teeb Washington.

Prantsusmaa ehitab oma tuumaarsenali ümber paralleelset julgeolekuarhitektuuri. Prantsuse rahvusassamblee kiitis 19. mail heaks 36 miljardi euro suuruse lisakaitsekulu. Macroni „eelhoiatava heidutuse” doktriin kaasab kaheksa partnerriiki Prantsuse tuumaplaneerimise õppustesse, kuid ei anna neile otsustusõigust relvade kasutamise üle. Pariisi panus on selge: kui USA tõmbub tagasi, jääb Prantsuse tuumavari ainsaks usutavaks Euroopa alternatiiviks.

Saksamaa suunab raha konventsionaalsetesse jõududesse. Kantsler Merz on kuulutanud, et Bundeswehrist ehk Saksamaa relvajõududest peab saama „konventsionaalselt Euroopa tugevaim armee”. Seda toetab kaitse-eelarve suur kasv. Ambitsioon põrkab aga värbamisega: Saksamaal on vaja kümneid tuhandeid lisasõdureid, kuid praegu Bundeswehr kahaneb. Bundeswehri liit nimetab eesmärki „hoolimatuks panuseks tulevikule”.

SAFE pidi selle kokku siduma

EL-i SAFE-kaitse laenuinstrument, milles Euroopa Komisjon laenab kapitaliturgudelt ja annab raha liikmesriikidele soodsatel tingimustel edasi, loodi selleks, et suunata praegune hetk ühishangetesse. Poola allkirjastas lepingu esimesena ja taotles 43,7 miljardit eurot, millest valdav osa on mõeldud Poola ettevõtetele. Järgnesid Horvaatia, Tšehhi ja Rumeenia.

Instrument on juba pinge all. Itaalia ei ole oma osa käivitanud; peaminister Meloni hoiab osalemist tagasi, kuni Brüssel annab energiamenutustele fiskaalseid järeleandmisi. SAFE nõue eelistada Euroopa päritolu hankeid häirib idapoolseid pealinnu, kelle sõjaline moderniseerimine põhineb USA F-35 hävitajatel ja Abramsi tankidel. Kallas hoiatas 17. mai julgeolekukonverentsil just sellise killustumise eest: „Olen väga mures, sest näen vahel ka riike liikumas seda teed”, kus eelistatakse kahepoolseid kokkuleppeid ühistele.

Prantsusmaa ehitab tuumasammast, Saksamaa konventsionaalset sammast, kuid kumbki ei ole nõustunud ühtse juhtimisega. Idapoolsed riigid püüavad hoida USA kohalolekut, kasutades samal ajal Euroopa raha, mille mõte on vähendada sõltuvust USA-st. Grynkewich andis Euroopale ajaraami, mida mõõdetakse aastates. Seni pole keegi selgitanud, kes otsustab, kes juhib ja kes maksab siis, kui viimane USA brigaad koju läheb.