Poola pakub USA püsibaasiks €2.8 billion

Poola valitsus võttis 16. juunil vastu otsuse, millega alustatakse ettevalmistusi USA püsiva sõjaväebaasi rajamiseks Poola. Kaitseminister Władysław Kosiniak-Kamysz ütles, et kõnelused on jõudnud „järgmisse etappi” (PAP). Lepingut siiski ei ole, konkreetset üksust pole nimetatud ja baasi asukohta pole kinnitatud. Tegelik otsus sõltub USA kuuekuulisest vägede paigutuse ülevaatusest ehk Pentagoni protsessist, kus määratakse, kuhu Ameerika sõdurid, tehnika ja juhtimisfunktsioonid maailmas paigutuvad (Polsat News, The Guardian). Seni ostab Poola piletit rongile, mille sõiduplaani Washington pole veel kinnitanud.

Oluline küsimus pole ainult see, kas Poola saab baasi. Küsimus on selles, kas uus baas lisab USA sõjalist võimekust Euroopas või tõstab olemasoleva ümber. Poola naabrid küsivad sama.

Tagasipööramatud kulud strateegiana

Poolas viibib juba ligikaudu 10 000 USA sõdurit, kuid enamik neist tuleb mõneks kuuks ja lahkub siis. Püsibaas tähendab teistsugust kohalolekut: aastateks määratud üksusi, perede majutust, sisse ehitatud juhtimisstruktuure ja kindlustatud rajatistes hoitavat varustust (Stars and Stripes, BBC Polska). Sellist taristut on keerulisem sulgeda kui õppuste rotatsiooni. Just see ongi Varssavi mõte: luua kulud, mis teevad USA tulevase taandumise poliitiliselt kalliks.

Poola on valmis suure osa arvest ise tasuma. Poola meedia järgi võib jutt käia umbes 12 miljardist zlotist ehk ligikaudu 2,8 miljardist eurost, kuigi ametnikud on kinnitanud vaid kulusid „kuni mitme või tosina miljardi” ulatuses ega ole täpset summat nimetanud (Rzeczpospolita, Interia). Raha on mõjutusvahend: Varssavi tahab teha nõustumise Washingtonile võimalikult lihtsaks.

Vastuvõtjariigi raha ei määra siiski USA vägesid. Selle otsuse teeb ainult Washington. USA suursaadik NATO juures Matthew Whitaker ütles, et üksikasjad pole veel paigas ja küsimus kuulub laiemasse vägede paigutuse ülevaatusse (Polsat News).

Ümberjagamise hirm

Pinge ei seisne selles, kas Poola vajab julgeolekutagatist. Vaidlus käib selle üle, kas ühe riigi kahepoolne kokkulepe muudab ümber võimekusi, millest sõltuvad ka teised.

Saksamaal paikneb umbes 37 000 USA püsivalt teenivat sõdurit, lisaks USA Euroopa väejuhatuse peakorter Stuttgartis, Ramsteini õhuoperatsioonide keskus ja Landstuhli sõjaväehaigla (Handelsblatt). Berliini mure on konkreetne: Poola baas, mis lisab võimekust, on Saksamaale vastuvõetav; baas, mis viib osa Saksamaal paiknevast taristust Poola, vähendab Saksamaa rolli USA tagalakeskusena Euroopas.

Leedu vaatab küsimust geograafia kaudu. Poola on maismaaühendus, mida mööda NATO lisajõud liiguvad põhja poole Balti riikidesse. Leedu kaitseminister Robertas Kaunas ütles, et pole selge, kas väed liiguvad Poola või kavandatakse muudatusi ka mujal, ning avaldas lootust, et USA rotatsioonid Leedus kestavad kauem (LRT, Lrytas). Rumeenia esitab sama argumendi Musta mere suunalt: Mihail Kogălniceanu ja Câmpia Turzii rajatised on Bukaresti käsitluses Musta mere operatiivne sõlm ning idatiiva kaitset ei saa taandada üksnes Poolale ja Balti riikidele (Digi24, AGERPRES).

Prantsusmaa nõustub heidutuse loogikaga, kuid näeb sõltuvusriski. IFRI analüüs rõhutab, et Euroopa vägedel napib endiselt süsteeme, mille puhul toetutakse Washingtonile: õhutõrjet, luuret, logistikat ja transporti (IFRI). E5 formaat, kus Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola ja Ühendkuningriik koordineerivad kaitseprioriteete, peaks hoidma ära olukorra, kus sellised otsused sünnivad ainult Varssavi ja Washingtoni kahepoolsetes kõnelustes (E5 leaders' statement). Kuid E5 koordineerib survet. Vägesid see ei määra.

Pentagon hoiab võtit

Otsustav test on see, kas USA ülevaatus määrab Poolasse uusi üksusi, õhutõrjet ja juhtimisvõimekust ilma kärbeteta Saksamaal, Rumeenias või NATO laiemates idatiiva kaitseplaanides (Polsat News, NATO). Kui jah, ostavad Poola miljardid tegelikku julgeolekut. Kui mitte, muutub idatiiva kaitse liitlaste oksjoniks nappide Ameerika võimekuste nimel, kus otsustab mitte ühine planeerimine, vaid maksevalmidus.