Poola ja Rumeenia võistlevad Saksamaalt välja viidava 5,000 USA sõduri pärast

Atlandi-ülene julgeolekukorraldus mureneb riigiti erinevalt. Washingtoni otsus viia Saksamaalt ära 5000 sõdurit ja tühistada brigaadi rotatsioon Poolasse ei toonud Euroopas kaasa ühisrinnet, vaid konkurentsi USA soosingu pärast. Valitsused kauplevad Washingtoniga eraldi, samal ajal kui nende enda valijad muutuvad kogu korralduse suhtes tõrksamaks.

Võidujooks USA vägede nimel

Poola ja Rumeenia püüavad mõlemad veenda Washingtoni, et äraviidavad üksused paigutataks nende territooriumile. Bukaresti üheksa ehk NATO idatiiva riikide koordinatsiooniformaadi tippkohtumisel 13. mail ütles Rumeenia president Nicușor Dan, et tema riik soovib „nii palju Ameerika sõdureid kui võimalik” (Agerpres). Poola president Nawrocki ütles sama otse: „Poola on valmis need väed vastu võtma” (Brussels Signal). Ühist ettepanekut ei ole. Eurasia Review analüüs hoiatas, et kahepoolne võistlus võib osutuda „katastroofiliseks idatiiva kuvandile” (Eurasia Review).

Pentagon ei ole otsustanud, kuhu üksused liiguvad või kas need jäävad üldse Euroopasse. Üks ametnik ütles ajakirjanikele, et lõplikku jaotust ei ole tehtud (Digi24). Washington saatis B9 kohtumisele ministri asemel asekantsleri tasemel esindaja. Sõnum oli selge: selle administratsiooni jaoks kaaluvad kahepoolsed kokkulepped üles mitmepoolsed formaadid.

Saksamaa raketilünk

Berliin on teistsuguses sundseisus. Kantsler Merzi valitsus esitas möödunud juulis ametliku taotluse osta 400 Tomahawki raketti. Kümme kuud hiljem ei ole Pentagon vastanud. Kaitseministeeriumi riigisekretär Müller ei kinnitanud isegi seda, kas Washington on kirja kättesaamist tunnistanud (Defense News).

Eraldi kiitis USA välisministeerium 18. mail heaks Saksamaale mõeldud 11,9 mld dollari suuruse mereväe lahingusüsteemide paketi, mis hõlmab radareid ja tulejuhtimissüsteeme (Ground News). Need on kaks eri hankesuunda ja liiguvad eri bürokraatliku tempoga. Kontrast on siiski nähtav: mereväe elektroonika eest saab Berliin rohelise tule, kuid strateegilised raketid, mida Saksamaa tegelikult küsis, ootavad vastuseta.

Saksamaa varuplaan on ELSA, Euroopa pikamaa löögivõime programm, mida arendatakse koos Suurbritanniaga. Kui ametnikelt küsiti, kas see suudab tulemuse anda enne 2030. aastat, ei lubanud nad midagi. Analüütikute hinnangul võib ELSA-st saada „poliitiline kaubamärk, hankeklubi või tõeline Euroopa kaitsestruktuur” ning selle juhtimismudel on endiselt määratlemata (ESUT).

Lõhed valitsuste sees

USA soosingu nimel peetav võistlus lõhub ka valitsuste sisemist kooskõla.

Poolas ütles president Nawrocki 3. mail Trumpile, et Poola võtaks äraviidavad väed hea meelega vastu. Peaminister Tusk süüdistas Nawrockit selles, et ta „loobib omaenda riiki poriga”, vihjates justkui valitsus ei tuleks julgeolekuga toime (Rzeczpospolita). Riiklik julgeolekubüroo teatas, et kaitseministeerium ei andnud talle brigaadi rotatsiooni tühistamisest ette teada (Radio ZET). Poola kaasvalitsemine, kus president ja peaminister tulevad rivaalitsevatest erakondadest, on muutunud julgeolekuriskiks.

Itaalias jookseb lõhe kaitse- ja majandusministeeriumi vahelt. Kaitseminister Crosetto surub peale NATO kulueesmärkide täitmist, majandusminister Giorgetti rõhutab, et energiaarved tulevad enne (Askanews). Eelarvevaidlus toimub avaliku arvamuse taustal, mis on alliansi suhtes järsult jahtunud: mitme Euroopa väljaande vahendatud küsitluste järgi usaldab Trumpi Ameerikat Itaalias 17% inimestest, vähem kui Hiinat ja Venemaad (L'Unità, Euractiv).

Ungari oli ainus riik, kes ei allkirjastanud B9 ühisavaldust, kus Venemaad nimetati „liitlaste julgeolekule kõige olulisemaks ja otsesemaks ohuks”. Budapesti joonealune märkus ütles, et „ametisse astuv Ungari valitsus” otsustab hiljem (Norwegian Government). Uus Tisza valitsus lubab olla „väärtuslik lääne liitlane”, kuid väldib siduvaid samme: Ukrainale relvi ei anta ja EL-i ühises kaitseotstarbelises laenuvõtmises ei osaleta (Világgazdaság).

Test, mida pole veel tulnud

NATO tippkohtumine Ankaras tänavu juulis näitab, kas Saksamaalt äraviidavad USA väed jäävad Euroopasse või lähevad koju. Sügavam küsimus tuleb aga hiljem. Mitu liitlasvalitsust arutab juba kaitse-eelarveid tasemel 4-5% SKP-st. Ükski neist ei ole veel seisnud valijate ees olukorras, kus selleks kärbitakse sotsiaalkulusid. Alliansi päästmiseks peetav konkurents õõnestab allianssi seestpoolt ja kulude valimisjärgne arve pole veel saabunud.