Poola sai EL-ilt kaitseks €43.7bn

EL-i suurim kaitserahastuse instrument on jõudnud väljamakseteni ning esimesed tulemused ei vasta Pariisi ootustele. SAFE (Security Action for Europe) lubab EL-il laenata kapitaliturgudelt kuni 150 mld € ja anda see liikmesriikidele edasi kaitsehankelaenudena (Euroopa Komisjon, määrus 2025/1106). Mõte oli suunata EL-i ühine laenuraha Euroopa kaitsetööstusse. Tegelikkuses paistavad päritolureeglid tabavat ka Prantsusmaad, kes neid ise toetas, samal ajal kui idatiiva kiiresti tegutsevad riigid saavad suurimad summad.

Kuidas päritolureegel töötab ja keda see tabas

SAFE ei ole toetus, vaid laen. Liikmesriigid esitavad riiklikud kaitseinvesteeringute kavad. Nõukogu, kus istuvad liikmesriikide valitsused, kiidab need heaks, jättes poliitilise kontrolli pealinnadele. Seejärel sõlmib komisjon laenulepingud ja vabastab raha osade kaupa.

Põhipiirang on päritolus: vähemalt 65% SAFE’i toel sõlmitava lepingu väärtusest peab tulema EL-i ühtselt turult, EMP-EFTA riikidest või Ukrainast. EL-i-välise sisu ülempiir on 35% (määrus 2025/1106, BSS). Kui projekt selle piiri ületab, peavad kõik 27 valitsust nõustuma erikokkuleppega asjaomase kolmanda riigiga.

Prantsusmaa surus neid piiranguid ise läbi. Probleem on selles, et Euroopa kaitsetootmine ei lõpe EL-i õiguspiiril. Storm Shadow’/SCALP-i tiibraketti tootev MBDA on Prantsuse-Briti-Itaalia ettevõte. Sellise tarneahela ümber ehitatud projektides võib Ühendkuningriigi osa olla piisavalt suur, et 35% piirmäär ületada. FT-le viitava meediakajastuse järgi taotles Prantsusmaa 16,2 mld €, kuid sõlmis lepingu 15,1 mld € peale; ligikaudu 1,1 mld € vahe seostatakse Ühendkuningriigi komponendiga seotud kõlblikkusprobleemidega (Upday). Komisjon ei ole avaldanud dokumenti, mis vähenduse ridade kaupa kinnitaks, seega on põhjuslik seos usutav, kuid ametlikult tõendamata.

Poola tegutseb esimesena ja osaleb kõiges

Poola liigub vastupidises suunas. Varssavi oli esimene riik, kes SAFE’i lepingu allkirjastas, kindlustades 43,7 mld € madala intressiga laene. See on suurim riiklik eraldis. Poola on juba saanud 15% ettemakse (Breaking Defense, Notes from Poland). Leedu järgnes ja sai 29. juunil esimese väljamaksena 956,3 mln € (Euroopa Komisjon).

Poola osaleb ka kõigis viies ühises kaitseprojektis, mille komisjon käivitas 3. juulil: droonid, õhu- ja raketikaitse, mereline julgeolek, kosmos ning idapiir (RMF24). See muudab Varssavi raskesti eiratavaks. Tarnijad, partnerivalitsused ja EL-i institutsioonid, kes tahavad näidata SAFE’i käegakatsutavat tulemust, vajavad Poola osalust.

Kaks hankemudelit, üks eelarve

Prantsusmaa ja Poola erinevus näitab kaht arusaama sellest, mida „Euroopa kaitse” praktikas tähendab.

Prantsuse mudel käsitab EL-i kaitseraha nõudlusena suurtele Euroopa peatöövõtjatele ja programmidele, mis vähendavad sõltuvust Euroopa-välistest tarnijatest. Poola lähenemine on teine: kasutada SAFE’i laene Euroopa päritoluga projektideks, millele päritolureeglid sobivad, hoida USA süsteemid, nagu F-35 hävitajad ja Abramsi tankid, riigieelarve peal ning ehitada piiriüleseid partnerlusi Põhjala ja Balti naabritega. Rootsi ligikaudu 50 mld Rootsi krooni suurune allveelaevatehing, millega Saab tarnib Poolale kolm A26 allveelaeva laiema Läänemere pakti raames, järgib seda loogikat (SVT, Rootsi valitsus).

Saksamaa tunnistab pinget, kuid ei lahenda seda. Kaitseminister Boris Pistorius ütles, et Euroopa jääb USA relvasüsteemidest sõltuvaks veel aastateks, isegi kui samal ajal püütakse kasvatada oma tootmisvõimekust (Tagesschau).

SAFE soosib riike, kes suudavad kiiresti kokku panna kiireloomulised, piiriülesed ja Euroopa päritoluga kaitseplaanid. Selles voorus annab see eelise Varssavile, mitte Pariisile. Samas tekib järelevalveküsimus. Kuna SAFE’i toel tehtavad ostud võivad toimuda läbirääkimistega hankena ilma avaliku konkursita, liigub kontroll salastatud lisadesse (Bird & Bird, määrus 2025/1106). Laenu võtvate riikide kodanikud näevad laenumahtu, kuid mitte selle taga olevaid hanketabeleid. Enne järgmist jaotusvooru peavad komisjon, nõukogu ja laenuvõtjad andma parlamentidele piisavalt hanketeavet, et oleks võimalik hinnata, kas SAFE ostab sõjalist võimekust või peidab tööstuspoliitilist kauplemist.