Poola saab loa USA Patriote toota

Tehingu taga on laskemoonapuudus. Poola sai 26. mail USA-lt esialgse heakskiidu toota oma territooriumil PAC-3 MSE Patrioti püüdurrakette. Asekaitseminister Cezary Tomczyki sõnul puudutab kokkuleppe raam ka HIMARSi rakette ja Hellfire’i rakette (Fakt). USA Iraani-vastane kampaania selle aasta alguses kulutas umbes 2 330 PAC-3 püüdurraketti, ligi poole maailma varust (CSIS). USA tehased ei suuda tekkinud tühimikku kiiresti täita. Washingtonil on vaja uusi tootmisliine ning Poola pakkus valmis asukoha.

Kokkuleppe piir on samas selge: komponendid, joonised ja edasimüügiotsused jäävad USA õiguse alla ITAR-i kaudu. ITAR ehk International Traffic in Arms Regulations on Washingtoni reeglistik kaitsetehnoloogia ekspordi kontrollimiseks. Tehas võib tulla Poolasse, kuid otsustusõigus jääb USA-le.

Poliitiline signaal enne tootmisluba

„Esialgne heakskiit” tähendab poliitilist nõusolekut, mitte veel tootmisluba. Enne kui Poola koosteliinilt lahkub esimene rakett, peavad Varssavi ja Washington kokku leppima tootmislitsentsid ja tehnilise abi lepingud. Iga selline leping vajab USA välisministeeriumi luba ja kongressi teavitamist.

Poola ettevõtted toodavad juba Patrioti laskeseadmete komponente ja raketimootorite osi (Army Recognition). Terviklike püüdurrakettide kokkupanek on teine tase. Uniani andmetel hindavad eksperdid, et Poola jõuab täieliku tootmiseni viie kuni kümne aastaga. Sihtimispea, lõhkepea ja juhtimissüsteem jäävad USA intellektuaalomandiks. Projekteerimisõigus jääb Lockheed Martinile.

Poola pole ainus riik, kellele sellist mudelit pakutakse. PAC-3 aastane tootmismaht on praegu umbes 620 raketti, eesmärk on jõuda 2030. aastaks 2 000 raketini (Lockheed Martin). NATO tellimusjärjekord ületab 4 300 raketti, mis tähendab praeguse tempoga seitsme aasta toodangut (CSIS). Sarnaseid koostootmise ettepanekuid saavad Hispaania, Saudi Araabia ja Jaapan. Üks tehas Arkansase osariigis Camdenis ei suuda kogu nõudlust katta.

Vaidlus jõuab Brüsselisse

Otsene konflikt tekib Brüsselis. EL-i SAFE-instrument ehk Security Action for Europe on 150 mld € suurune kaitsetööstuse laenurahastu. Selle reeglid nõuavad, et vähemalt 65 % komponentide väärtusest pärineks Euroopast (EU Defence). Poolas kokku pandud PAC-3 raketid seda künnist tõenäoliselt ei täida, sest juhtimissüsteem, lõhkepea ja raketimootor põhinevad USA intellektuaalomandil.

See jagab Euroopa õhutõrje kaheks. Euroopas projekteeritud relvad, näiteks Prantsuse-Itaalia SAMP/T ja Saksamaa IRIS-T, sobivad EL-i rahastuse alla. USA litsentsiga süsteemid võivad rahastusest välja jääda ka siis, kui nende kokkupanek toimub Euroopas. Poola võib saada SAFE-ist 43,7 mld € (Breaking Defense), kuid tema keskne õhutõrjeprogramm ei pruugi samasse rahastusse mahtuda. Sama ebaselgus puudutab Belgia plaani panna F-35 hävitajaid kokku Itaalias (Army Recognition). Brüssel pole otsustanud, kas „Euroopas valmistatud USA jooniste järgi” loetakse Euroopa tooteks.

Neli õhutõrjesuunda, ühine juhtimine puudub

Poola kokkulepe süvendab killustatust, mis on juba kaugele jõudnud. Varssavi jäi teadlikult kõrvale Saksamaa veetavast ESSI-st ehk European Sky Shield Initiative’ist, 23 riigi ühisest õhutõrjehankest, ning ehitab oma riiklikku süsteemi (DBwV). Prantsusmaa pakub Euroopa alternatiivina SAMP/T süsteemi. Prantsuse kaitseväe juhataja ütles senatis, et see püüab manööverdavaid ballistilisi rakette, millega Patriotil on raskusi (Opex360). Mais alustas Kiievis eraldi 13 riigi koalitsioon, mille eesmärk on toota ballistiliste rakettide vastaseid süsteeme täielikult Euroopas (Euromaidanpress).

Euroopas liigub seega korraga vähemalt neli õhutõrjesuunda, kuid SAFE, mille mõte on Euroopa kaitsetööstust koondada, ei suuda veel määrata, millised neist kvalifitseeruvad. Poola saab reaalse tootmisvõime Venemaa piirile lähemale. Kuni Brüssel ei otsusta, kas Euroopas kokkupanek on piisav, liiguvad EL-i suurim kaitserahastu ja tema tähtsaim idatiiva liitlane eri loogika järgi.