Poola ja Rootsi püüdsid kinni Vene Su-30d

2026. aasta juuli keskel tõusid Poola kiirreageerimishävitajad Malborki lennubaasist Balti mere kohale, et tuvastada ja saata Vene Su-30 hävitajaid ning Il-20M luurelennukit. Seejärel võtsid eskortimise üle Rootsi Gripenid. Õhuruumi rikkumist ei toimunud ja relvi ei kasutatud. Vene lennukid liikusid rahvusvahelises õhuruumis ilma lennuplaanita ja sisselülitatud transponderiteta. See on lubatud, kuid tähendab, et lennukid ei ole tsiviillennuliikluse süsteemidele nähtavad (MilMag, Spiegel).

Juhtum lõppes nii, nagu õhuturbeoperatsioon peabki lõppema: tuvastamine, eskort, dokumenteerimine ja naasmine baasi. Uudisväärtus oli teatepulga üleandmises. Rootsi liitus NATOga 2024. aasta märtsis (NATO). Nüüd tegutsevad Rootsi Gripenid sama käsuliini all Poola F-16 hävitajatega. Nähtav koostöö toimis. Avalikult vastamata jääb keerulisem küsimus: kes annab jõu kasutamise käsu siis, kui õhusihtmärk ei ole enam lihtsalt jälgitav.

Kuidas hävitajate väljakutse käib

Protseduur on tehniline. Radarid tuvastavad tundmatu õhusõiduki. Lennujälg jõuab Saksamaal Uedemis asuvasse NATO ühendatud õhuoperatsioonide keskusse CAOC, kus liikmesriikide radaripildid koondatakse ühiseks operatiivpildiks (Bundeswehr). CAOC on selle süsteemi sõlm: seal otsustatakse, millised liitlaste hävitajad õhku tõusevad, millal nad stardivad ja kus antakse sihtmärk üle järgmisele paarile.

Piloodid lähenevad lennukile, kinnitavad selle tüübi ja tunnusmärgid, proovivad raadioühendust võtta ning jäävad seejärel saatma, kuni õhusõiduk piirkonnast lahkub või teine liitlaste paar ülesande üle võtab.

NATO käsitleb seda ööpäevaringse rahuaja missioonina. 2023. aastal tõusid liitlaste hävitajad õhku enam kui 300 korral, peamiselt Balti mere piirkonnas (NATO). Tüüpiline põhjus on Vene sõjalennuk NATO piiride lähedal, transponder väljas ja ühendus tsiviillennujuhtidega puudub (LRT). Juulikuu juhtum sobib sellesse mustrisse täpselt.

Rootsi muudab kaarti

Vene lennud NATO piiride lähedal ei ole erand. Operatiivne muutus seisnes seekord selles, et Poola meeskond tuvastas sihtmärgi ja Rootsi meeskond jätkas eskorti, mõlemad sama NATO juhtimissõlme all. Enne Rootsi liitumist oli Balti mere õhupildis rohkem tühimikke. Nüüd on piirkonnas rohkem liitlaste lennukeid, rohkem üleandmiskohti ja tihedam sensorivõrk Läänemere lõunaosast Soome laheni.

Poola annab piirkonnale lähimad hävitajad. Malbork asub Kaliningradi, Venemaa tugevalt militariseeritud enklaavi lähedal, mis lühendab Poola lennukite reageerimisaega. Poola hävitajad stardivad riikliku mandaadi alusel, kuid üldpilti koordineerib CAOC Uedem. Rootsi lisab sügavust põhja suunas, kus varem oli katvus hõredam.

Venemaa ei saanud juulikuu lendudest tõenäoliselt territooriumi, vaid andmeid: reageerimisajad, radarite töö, sidekorraldus liitlaste õppuste lähedal. See on rahuaja luure tavapärane osa, mida kasutavad mõlemad pooled.

Õhuturbest õhukaitseni

Eskortimine ja allatulistamine on eri ülesanded. Õhuturve tähendab tuvastamist, saatmist ja raporteerimist. Õhukaitse tähendab õigust oht neutraliseerida. Eesti, Läti ja Leedu, kes sõltuvad oma hävitajate puudumise tõttu alates 2004. aastast roteeruvatest liitlaste üksustest, tahavad seda vahet vähendada.

Eesti kaitseminister Hanno Pevkur teatas, et 22 aastat kestnud Balti õhuturbemissioon viiakse üle õhukaitsemissiooniks (ERR, Aviation Week). Muudatus laiendaks SACEURi ehk NATO Euroopa kõrgeima sõjalise ülema volitusi ja täpsustaks, millal saab piloot tegutseda ilma, et peaks enne oma pealinnast poliitilist luba küsima. Pevkuri põhjendus on lihtne: piloot ei peaks vajama poliitilist luba drooni allatulistamiseks, kui see on juba NATO õhuruumi sisenenud (Defence24).

Leedu ametnikud lisasid sellele piirangu. Üleminek muudab valmisolekut ja komandöride tegutsemisruumi, kuid ei too automaatselt Balti riikidesse rohkem NATO hävitajaid. Nappe pikamaa õhukaitsesüsteeme paigutatakse endiselt ainult vajaduse korral (Delfi).

Juulikuu juhtum näitas, et NATO Balti mere õhuruumi töökorraldus toimib: avastamine, hävitajate õhkutõus, tuvastamine, eskort ja üleandmine üle riigipiiride. See ei näidanud, et allianss on lahendanud raskema küsimuse. NATO suudab eskorti riikide vahel sujuvalt üle anda. Avalikult ei ole endiselt selge, kes annab jõu kasutamise käsu siis, kui sihtmärki ei piirduta enam lihtsalt jälgimisega.