Portugali Maroko-kaablil puudub trass

Portugali energiaminister Maria da Graça Carvalho ütles 6. juulil, et elektrikaabel Marokosse on endiselt „laual” (Correio da Manhã). Seni pole Portugal avaldanud marsruuti, võimsust, maksumust ega rahastamiskava. Mõni päev varem avas riik pärisühenduse ehk kahe elektrivõrgu piiriülese ühendusliini. See kontrast näitab, miks Maroko kaabel on praegu pigem diplomaatiline signaal kui taristuprojekt.

Valmis ühendus ja suletuks jääv värav

Hispaania ja Portugal avasid 2. juulil uue 400 kV ühenduse Galicia kaudu, mis lisab ligikaudu 1 000 MW vahetusvõimsust (La Voz de Galicia, Eco). Projektil on teada operaatorid, kindel trass ja mõõdetav võimsus. Nii näeb välja tegelik taristuprojekt.

Piirang asub põhja pool. Pürenee poolsaare ühendus ülejäänud Euroopaga jääb alla 3% paigaldatud tootmisvõimsusest, kaugele EL-i 15% eesmärgist 2030. aastaks (Infobae/EFE, European Commission). Kitsaskoht on Püreneede ületus Prantsusmaale. Biskaia lahe merekaabel, mis peaks seda probleemi leevendama, ootab endiselt lahendust. Hispaania, Portugal, Prantsusmaa ja Euroopa Komisjon kohtuvad septembris, et projekti kiirendada (Europa Press).

Maroko kaabel lisaks Pürenee ühisesse elektrivõrku lõunapoolse sissepääsu. Kui elekter peaks sealt edasi Kesk-Euroopasse liikuma, peab see ikkagi läbima Prantsusmaa. Prantsusmaa kontrollib Pürenee poolsaare peamist pääsu laiemale EL-i elektriturule. Uus lõunapoolne uks ei ava põhjaväravat.

Mida pärisprojektid maksavad

Lähim võrdlus on Itaalia ELMED, kavandatav kaabel Sitsiilia ja Tuneesia vahel. ELMED-il on nimetatud põhivõrguettevõtjad Terna ja STEG, määratud merepõhja trass, EL-i kaasrahastus ning Euroopa Investeerimispanga ja Maailmapanga tugi (fr.allAfrica). Projekti maksumus on umbes 1,42 mld € 600 MW ja ligikaudu 220 km kohta. Sellest 307 mln € tuleb EL-i Euroopa Ühendamise Rahastust (Industry EMEA, kikai-news). Portugali ja Maroko ühendusel pole avalikkusele teada ühtki neist elementidest.

Pikem trass üle sügavama väina maksaks tõenäoliselt rohkem. Vastuseta on põhiküsimus: kes maksab? Piiriüleste kaablite kulu jõuab tavaliselt mingis jaotuses kodutarbijate elektriarvetele, EL-i toetustesse ja ülekoormustuludesse. Ülekoormustulu tekib siis, kui piiratud kaablivõimsus hoiab kahe turu elektrihinnad erinevana. Avalikku analüüsi selle jaotuse kohta pole.

Võrgu taaskäivitamine lahendab vale probleemi

Carvalho ütles ka, et Portugalil on nüüd neli elektrijaama, millel on black-start-võimekus ehk suutlikkus käivituda pärast täielikku elektrisüsteemi kokkuvarisemist ilma võrgust elektrit võtmata (Correio da Manhã). EL-i reeglid nõuavad põhivõrguettevõtjatelt sellise taastamisvõime hoidmist (EU Restoration Code). Taastamisel on sellest päriselt kasu.

Kuid black start aitab pärast kokkuvarisemist. Kokkuvarisemise vältimiseks on vaja teisi teenuseid: pingekontrolli, sagedusreaktsiooni ja bilansihaldust. Need hoiavad elektrisüsteemi õigel pingel ja sagedusel ajal, mil tootmine ja tarbimine muutuvad sekundite kaupa. Euroopa põhivõrguettevõtjaid koordineeriva ENTSO-E analüüs 2025. aasta aprilli Pürenee elektrikatkestuse järel näitas, et peamine rike puudutas pingekontrolli, mitte tootmisvõimsuse puudust. Black-start-jaamad ja võimsusmaksed kuuluvad süsteemi eri kihtidesse. Kumbki ei asenda reaalajas teenuseid, mis hoiavad võrgu töös.

Maroko arendab Maailmapanga toel salvestust ja taastuvenergia tootmist (World Bank), kuid ekspordikaabel vajab ka stabiilset ja tasakaalus lähtevõrku. Maroko pole seda veel lõpuni välja ehitanud. Kui kaabel kunagi rajatakse, võiksid mõlema poole tarbijad võita odavamast elektrist pingelistel tundidel, eeldusel et kahe turu hinnavahe õigustab miljarditesse ulatuvat kulu. Avalik analüüs pole seda kontrollinud.

Maroko ühendus on strateegiliselt asjakohane ja üldjoontes tehniliselt võimalik. Majanduslikult on see aga dokumenteerimata. Kuni avalikkuse ees pole operaatoreid, trassi ja rahastamiskava, on tegu elektrikatkestuse järgse diplomaatiaga, mitte energiaplaneerimisega.