Putin nimetab tankerikontrolle piraatluseks

Vladimir Putin hoiatas teisipäeval, et Venemaa vastab „samaga”, kui Euroopa riigid võtavad kinni Venemaaga seotud kaubalaevu, nimetades hiljutisi pardaleminekuid piraatluseks (Reuters). Dmitri Medvedev läks kaugemale ja väitis, et Venemaal on õigus rünnata lääneriikide kaubalaevu sõjaliselt (Portfolio). Ent Moskva kirjeldatud konfiskeerimiskampaania, kus Euroopa mereväed justkui võtavad tankereid kinni ja müüvad nende lasti, ei vasta seni merel toimunule. Venemaa muudab piiratud kontrolliõiguse piraatluse looks, sest poliitiliselt on see kasulikum kui õiguslik vaidlus.

Mida Euroopa tegelikult teinud on

EL-i kõige nähtavam samm oli tankeri Toa Payoh kontrollimine 2. augustil. Itaalia juhitud üksus operatsioonist IRINI, EL-i Vahemere mereväemissioonist, läks Kameruni lipu all sõitnud tankerile Pantelleriast läänes pardale pärast seda, kui kapten keeldus raadiokontrollist (Reuters/KFGO). IRINI enda raport kirjeldab õigusliku alusena „külastusõiguse kasutamist lipuriigi kontrollimiseks” (EEAS). Lihtsamalt: kontrolliti, kas laev sõidab õige lipu all. See ei anna õigust naftalasti ära võtta.

Sama muster kordub mujal. Ühendkuningriik peatas juunis La Manche’is Smyrtose. See oli kinnipidamine, mitte konfiskeerimine (BBC). Prantsusmaa on alates 2025. aasta septembrist immobiliseerinud mitu kahtlast tankerit, kuid Boracay vabastati mõne päeva jooksul. Üheski juhtumis ei kinnita avalik kohtutoimik lasti konfiskeerimist (Le Figaro, Il Foglio). Pardaleminek ja ajutine kinnipidamine on dokumenteeritud. Laeva või lasti lõplik konfiskeerimine kohtumenetluse kaudu ei ole.

Sadamad, mitte avameri

EL-i 21. Venemaa sanktsioonipakett, mis võeti vastu 23. juulil, lisas musta nimekirja 41 varilaevastiku alust ja laiendas kriteeriume ka laevadele, mis teenindavad juba nimekirjas olevaid tankereid (nõukogu, Soome valitsus). Osa kajastustest jättis mulje, et pakett annab liikmesriikidele õiguse kinni võetud Vene nafta maha müüa. Avaldatud EL-i tekstidest sellist volitust ei nähtu. Komisjon käsitleb Venemaa sanktsioone meetmetena konkreetsete laevade, ettevõtete ja teenuste vastu, mitte eraldi loana peatada tankereid avamerel (komisjon).

Euroopa kõige kindlamad tööriistad on halduslikud: sadamakeelud, kindlustusest ilmajätmine, kütuse ja sadamateenuste pakkumisest keeldumine. Need toimivad vaikselt ja tõhusalt. Avamerel on merevägede võimalused palju kitsamad. ÜRO mereõiguse konventsioon UNCLOS annab sõjalaevadele pardalemineku õiguse vaid piiratud alustel, näiteks siis, kui laeva lipp on vaidluse all (UNCLOS). Norra rannavalve näitab seda piiri selgelt: ta küsib läbivatelt tankeritelt kindlustusdokumente vabatahtlikult, sest tal puudub õigus neid välja nõuda (Kystverket).

Miks Moskva raamistik loeb rohkem kui ähvardus

„Piraatlusel” on rahvusvahelises õiguses konkreetne tähendus ja sanktsioonide jõustamine selle alla ei kuulu. Poliitilise sõnumina täidab silt aga oma eesmärki. EL-i välispoliitilised sanktsioonid vajavad ühehäälsust, mis tähendab, et iga liikmesriik peab nõus olema. Kreeka kasutas seda hooba juba 21. paketis, saades veeldatud maagaasi erandi (Euronews). Ungaril ei ole mererannikut ega otsest rolli merel jõustamises, kuid riigi sõltuvus Vene energiast annab argumendile „jõustamine läheb liiga kalliks” kodupoliitilise kaalu.

Mida kõrgemana Moskva hinda näitab, seda rohkem saavad tõrksad pealinnad järgmisel ühehäälsuse hääletusel vastuargumente. Taani Børseni andmetel paneb Venemaa juba kokku uut asendus-varilaevastikku, mis tähendab, et iga jõustamisring käivitab järgmise kõrvalehoidmisringi, mitte ei peata skeemi lõplikult (Børsen).

Mõlemad pooled paisutavad oma positsiooni. Euroopa on tankeritele pardale läinud, kuid ei ole lasti konfiskeerinud. Venemaa on ähvardanud vastata, kuid ei ole EL-i aluseid kinni võtnud. Euroopa tegelik hoob on sadamates, kindlustuskontorites ja teenustest keeldumises, kus vaikne „ei” teeb rohkem kui mereväe pardaleminek. Moskva tegelik sihtmärk ei ole Euroopa sõjalaev. See on järgmise sanktsioonipaketi ühehäälsus.