Qatargate’i vahistamismäärus sihib Avramopoulost

Kreeka väljaannete teatel on Dimitris Avramopoulos taas Qatargate’i toimikus. Nende sõnul andsid Belgia õigusasutused välja Euroopa vahistamismääruse seoses maksetega organisatsioonilt Fight Impunity, mis oli seotud Antonio Panzeriga (in.gr). Avalikult kättesaadavas materjalis ei ole seni Belgia kohtuteadet ega Belgia meedia kinnitust. See on juhtumi esimene selge piir.

Vahistamismääruse küsimus

Kui määrus on olemas, liigub toimik Euroopa vahistamismääruse süsteemi kaudu. See on EL-i mehhanism, millega ühe liikmesriigi õigusasutus saab paluda teisel liikmesriigil inimene kinni pidada ja üle anda kriminaalmenetluseks või karistuse täitmiseks (raamotsus 2002/584/JSK, EL-i e-õiguskeskkond).

Tegu ei oleks diplomaatilise läbirääkimisega. Taotluse esitaks Belgia. Kreeka otsustaks oma kohtute kaudu, kas ja kuidas sellele reageerida. Kreeka ei uuriks Belgia asja algusest peale uuesti, kuid Kreeka kohtunikud saaksid hinnata, kas määruse täitmist mõjutavad õiguslikud takistused, põhiõiguste küsimused või riigisisesed normid.

Siin muutub oluliseks Avramopoulose praegune staatus. Ta on Kreeka parlamendi liige. Kreeka põhiseaduse artikkel 62 ütleb, et parlamendiliiget ei tohi parlamendikoosseisu ajal vahistada, kohtu alla anda ega muul viisil piirata ilma parlamendi loata, välja arvatud raskelt kuriteolt tabamise korral (Kreeka põhiseadus). Tema teatel ei kavatse ta puutumatust kasutada. See võib vähendada poliitilist pinget, kuid ei vasta õiguslikule küsimusele, kas parlament peab enne tegutsema.

Miks maksed loevad

Fight Impunity seob asja Kreeka sisepoliitikast laiema Qatargate’i toimikuga. Panzeri asutas vabaühenduse pärast Euroopa Parlamendist lahkumist. Euronews kirjutas 2022. aastal, et Avramopoulos tunnistas 60 000 € saamist sellelt organisatsioonilt, kuid ütles, et makse oli seaduslik ja deklareeritud (Euronews).

Kreeka meedia räägib nüüd suurematest summadest, umbes 70 000-75 000 eurost, kuid avalikus infoväljas ei ole seda erinevust selgitatud (in.gr). Vahe on oluline, sest avalik toimik on ebaühtlane. Makse võib olla uurijatele tähenduslik ka siis, kui see ei tõenda altkäemaksu, kuritegelikku tahtlust ega teadlikku osalemist kuritegelikus ühenduses.

Belgia toimik muutus tõsisemaks pärast seda, kui Panzeri nõustus prokuröridega koostööd tegema. Reutersi teatel lubas ta anda infot meetodite, rahavoogude, riikide ja väidetavalt seotud inimeste kohta (Reuters). See võib seletada, miks vanad maksed püsivad poliitiliselt ohtlikud. Õiguslik põhiküsimus jääb siiski vastuseta: mida Belgia Avramopoulosele täpselt ette heidab, kui üldse midagi?

Vastutuse lünk

Qatargate sundis Euroopa Parlamenti karmistama ligipääsu, deklaratsioonide ja lobitöö reegleid pärast seda, kui skandaal näitas sisekontrolli nõrkust (Euroopa Parlament). Hilisem EL-i eetikakogu lisas institutsioonidele ühised käitumisstandardid, kuid see ei saa juhtida kriminaalasja ega täita vahistamismäärust (Euroopa Komisjon).

See vahe on oluline. Komisjon võib saada mainekahju, kui toimikusse ilmub veel üks endine kõrge EL-i ametnik. Menetlust komisjon ei kontrolli. Seda teevad Belgia prokurörid, Kreeka kohtud ja vajaduse korral Kreeka parlament.

Mõjuhoovad paiknevad seetõttu ebamugavalt. Belgia uurijad saavad olemasoleva vahistamismääruse korral viia asja üle piiri. Kreeka institutsioonid saavad järgmist sammu aeglustada, sõeluda või tingimuslikuks muuta. Avramopoulos saab lubada koostööd, kuid ei saa üksi otsustada põhiseaduslikku rada.

Vastamata küsimused on kitsad, kuid määravad. Kas Belgia on vahistamismääruse välja andnud? Kas Kreeka on selle ametlikult kätte saanud? Milliseid kuritegusid ette heidetakse? Kas parlament peab enne Kreeka võimude tegutsemist puutumatuse ära võtma?

Kuni neile küsimustele pole vastust, jääb juhtum süüdistuse ja tõenduse vahele. Qatargate’i järelelu näitab nüüd, kas Euroopa õigusmehhanismid suudavad liikuda tõendite järgi nii, et ametikoht, puutumatus või varasem EL-i staatus ei hägustaks menetluse piire.