Akureeglid pidurdavad Euroopa salvestust

Euroopa suudab võrguakusid ehitada mõne kuuga. Luba nende võrku ühendamiseks ja otsus, kes maksab kasutatava võrguvõimsuse eest, võtab sageli aastaid. Iga riik lahendab seda eri moodi. European Climate Neutrality Observatory 2026. aasta hinnangu järgi jäävad võrgu laiendamine, salvestus ja paindlikkus taastuvenergia kasvust maha, sest liikmesriigid kujundavad salvestuse ühendamise ja kasutamise reegleid eraldi (ESS News).

Üks aku, kaks tulemust

Aku ei tooda elektrit. Ta nihutab seda ajas: laeb siis, kui päikese- või tuuleelektrit on üle, ja annab elektrit võrku siis, kui pakkumist napib. Seetõttu muutub salvestus väärtuslikuks elektrisüsteemis, kus taastuvenergia toodang ei liigu alati koos tarbimisega. EL-i õigus tunnistab seda. Direktiiv 2019/944 käsitleb salvestust eraldi tegevusena ja nõuab, et liikmesriigid lubaksid uutel turuosalistel ausalt konkureerida.

Sama õigus jätab aga liikmesriikidele otsustada, kuidas akud võrku ühendatakse, milliseid võrgutasusid nad maksavad ja mis juhtub siis, kui liinid üle koormatakse. Määrus 2024/1747 tegeleb olukorraga, kus turutehingud suunavad kaablisse rohkem elektrit, kui see füüsiliselt läbi laseb. Kui aku asub piirkonnas, kus päikeseelektrit on üle ja võrk on umbes, aitab ta süsteemi. Kui sama aku laeb seal, kus võrk on juba pinges, ainult seetõttu, et hinnavahe on kasumlik, süvendab ta pudelikaela. Vaidlus käib selle üle, kas akut käsitatakse kliimataristuna või lihtsalt järjekordse tarbijana, kes konkureerib nappiva võrguvõimsuse pärast.

Kolm riiki, kolm vastust

Saksamaa tahab, et suured akud maksaksid otsesemalt võrguvõimsuse eest, mille nad endale reserveerivad. Föderaalne võrguregulaator Bundesnetzagentur kujundab võrgutasusid ümber nii, et alates 2029. aastast maksaksid suuremad tootjad ja salvestusvarad tasu broneeritud võimsuse põhjal. Praegu jääb suur osa neist kuludest majapidamiste kanda (DIHK). Investorid kardavad, et muudatus võib muuta kasumliku salvestusprojekti piiripealseks. Lahendamata on ka küsimus, kas enne tähtaega tööle hakkavad projektid saavad uute tasude eest kaitse (ZfK).

Holland maksab juba viivituse hinda. Võrgukoormus on nii suur, et Utrecht lõpetas 2026. aasta juulist uute ühenduste vastuvõtmise kodudele ja väikeettevõtetele. Hollandi võrguettevõtjad Liander, Enexis ja Stedin on palunud agregaatoritel ehk ettevõtetel, mis koondavad koduakud, soojuspumbad ja elektriautode laadijad üheks juhitavaks portfelliks, pakkuda ülekoormatud piirkondades 255 MW paindlikku võimsust. See on ligikaudu väikese linna tiputarbimine (Entra, NextEnergy). Majapidamised ja ettevõtted, kes lubavad oma akusid või laadijaid kaugjuhtida, teenivad 60–120 € kilovati kohta aastas. Kulu kaetakse võrgutasudest, mida maksavad kõik võrgu kasutajad (Solar Magazine). Hollandi õppetund on lihtne: õiges võrgusõlmes paiknev aku on väärt tasustamist. Sama aku vales kohas ei lahenda pudelikaela.

Itaalia ehitab vahevarianti. Uuendatud taastuvenergia raamistik hõlmab salvestust uutes ühendusreeglites ja kohustab energiaregulaatorit ARERA-t jaotama võrguvõimsust läbipaistvamalt (biblus.acca.it). Paralleelne dispetšireform avab tasakaalustamis- ja paindlikkusteenused akudele, hajutatud tootmisele ja elektrisõidukitele (trilance.com). Osa salvestusest teenib raha elektrihindade vahedega kaubeldes. Osa käsitatakse planeeritud süsteemitaristuna.

Kes maksab vea kinni

Salvestusinvestorid võidavad, kui reeglid on selged ja ligipääs turule lai. Nad kaotavad, kui ühendusjärjekorrad, topeltvõrgutasud ja regulatiivne ebakindlus kapitali kinni külmutavad. Võrguettevõtjad saavad rohkem juhtimisõigust, kuid neile jääb surve võrku kiiremini ehitada. Taastuvenergia tootjad võidavad siis, kui salvestus võtab ülejäägi vastu ja turbiine ei pea piirangukorraldustega seisma panema. Majapidamiste mõju sõltub tariifidest: kui salvestus silub hinnatippe ja vähendab tootmise piiramise kulu, langevad arved kaudselt. Kui võrgutasud tõusevad halvasti paigutatud akude katmiseks, maksavad tarbijad.

EL-i õigus ütleb, et võrgutasud peavad kohtlema salvestust õiglaselt ja kajastama tegelikke kulusid (direktiiv 2024/1711). Tariifide kujundamine, ühendusreeglid ja ülekoormatud liinide haldamine jäävad siiski riiklike regulaatorite kätte. Euroopal on siduvad taastuvenergia eesmärgid. Samaväärset siduvat salvestuse ja võrgu reeglistikku ei ole. Euroopa akuprobleem pole enam peamiselt tehnoloogiline. Küsimus on selles, kas regulaatorid suudavad napile võrguvõimsusele panna hinna, mis suunab akud laadima seal, kus nad süsteemi aitavad, mitte ainult seal, kus kaupleja teenib.