Rumeenia leidis veel viis lõhkedrooni

Rumeenia kaitseminister Radu Miruta teatas veel viiest juhtumist, kus merelt leiti droonirususid ja need hävitati. Osa objektidest kandis endiselt lõhkeainet. Pressonline’i järgi tähendab see, et juunikuist Constanta sadama plahvatust ei saa käsitada üksiku õnnetusena, vaid korduva ohuna EL-i ja NATO kagutiival.

Rumeenia ülesanne on praktiline ja riskantne: objekt tuleb üles leida, hinnata plahvatusohtu, hävitada see kontrollitult ja vajaduse korral kaasata Ukraina. Kõike seda tuleb teha nii, et triivima jäänud relv ei muutuks NATO kriisiks.

Kuidas Constanta lõi mustri

Juunikuine plahvatus näitas tegevusahela ära. Ukraina meredroon jõudis Constanta sadamasse ja plahvatas. Ukraina hoiatas Bukaresti umbes 10–15 minutit enne plahvatust ning nimetas juhtunut hiljem üksikjuhtumiks. Kiievi selgituse järgi katkestas Venemaa elektrooniline sõjapidamine kontrolli nelja Sevastopoli lähistelt teele saadetud Sargan-3000 drooni üle (Agerpres, Romania Observer).

Bukarest vastas kahepoolse protokolliga. Miruta palus Ukrainal programmeerida Mustal merel kasutatavad droonid nii, et need hävitaksid end enne Rumeenia vetesse jõudmist (BTA). Juuni lõpus leidsid kaitsemeeskonnad Tulcea maakonnas Rachelu lähedalt lõhkeainega droonifragmente ja tegid kontrollitud lõhkamise (Agerpres).

Oluline on see, kes neid objekte päriselt haldab. Vahetu ohu võtavad maha Rumeenia rannavalve ja demineerijad. NATO ja EL annavad heidutuse, konsultatsiooniraami ja diplomaatilise kaalu, kuid esimest demineerimisrühma nad ei saada. Seda teeb Rumeenia.

Bukarest ei käivitanud Põhja-Atlandi lepingu artiklit 4, mis lubab ohustatuna tundval liitlasel nõuda kogu alliansi konsultatsioone, ning NATO Põhja-Atlandi nõukogu ei kogunenud nende juhtumite tõttu erakorraliselt (NATO). See oli teadlik valik. President Nicusor Dan pidas laiema sõja eest vastutavaks Moskvat, kuid käsitles Ukraina droonidega seotud riski tehnilise kooskõlastusprobleemina, mitte rünnakuna Rumeenia vastu (Moldova1). Bukarest hoiab probleemi meelega allpool ametliku NATO kriisipoliitika piiri.

Piirkondlikud mehhanismid, riiklikud kulud

Seni tugevaim institutsionaalne vastus on tulnud piirkondlikult tasandilt. 8. juulil laiendasid Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi Musta mere miinitõrje töörühma mandaati. 2024. aasta juulist tegutsev rühm tegeleb nüüd lisaks tavapärasele miinitõrjele ka kriitilise merealuse taristu kaitsega (Agerpres, BNR).

Juhtimine roteerub kolme riigi vahel iga kuue kuu järel. Töökoormus on olnud suur: BNR-i viidatud Bulgaaria andmetel on Musta mere kaubateedel alates 2024. aastast kahjutuks tehtud üle 150 triivmiini. Droonirusud ja meredroonid paigutuvad nüüd samasse operatsioonilisse raamistikku, kus seni olid peamiselt klassikalised meremiinid.

Rühma piirid näitavad kulude jaotust. Ühist eelarvet ei ole avalikult kinnitatud. Bulgaaria plaanib osta seitse miinitõrjelaeva, et täita oma osa, mis tähendab, et iga riik rahastab võimeid ise, mitte ühiskassast (24 Chasa). Pealegi on lendav droon esmalt õhukaitseprobleem ja alles hiljem merel ulpiv vrakk. Kolmepoolne töörühm tegeleb objektiga alles siis, kui õhukaitseahel on selle läbi lasknud või pole seda tabanud.

Tõrje hinnaerinevus

Rumeenia olukord on kohalik näide kogu Euroopa probleemist. NATO-ga seotud analüüsi järgi, millele viitab Euronews, võib kahe hävitaja saatmine ühe odava drooni vastu maksta rohkem kui droon ise. NATO peasekretär Mark Rutte on tutvustanud plaane investeerida liitlaste droonitõrjesse viie aasta jooksul üle 40 miljardi dollari (Deutschlandfunk). Rumeenia on ühinenud ka NATO uue Drone Edge’i algatusega (Agerpres).

Raha lubatakse. Lahtine on, kas see jõuab enne järgmist randa uhutud objekti sensorite, segajate ja kihilise kaitse kujul kohale.

Must meri ei ole muutunud Punase mere sarnaseks laevanduskriisiks, kus rünnakud kaubalaevadele tõstavad sõjariski kindlustusmakseid ja muudavad marsruute. Kreeka ja Bulgaaria uuringud ei leidnud tõendeid, et Rumeenia juhtumid oleksid kasvatanud kindlustuskulusid või muutnud kaubateid. Oht on seni institutsionaalne: see puudutab navigatsiooniohutust ja taristukaitset, mitte veel turuhäiret.

Rumeenia kannab halli tsooni merelise ohu esmase reageerimise koormat. Liitlasstruktuurid saavad seda arutada, rahastada ja heidutada, kuid kokkupuutepunktis nad seda veel ei peata. Kahepoolsed protokollid Kiieviga, kolmepoolne miinitõrjerühm ja NATO investeerimislubadused on kõik vastused samale lüngale. Ükski neist ei sulge seda.