Rumeenia peatas moodulreaktori projekti

Väikesed moodulreaktorid on tuumaenergia vastus kuluprobleemile: ühe suure ja iga kord eraldi projekteeritava jaama asemel ehitatakse väiksemaid reaktoriüksusi tehases ning viiakse need valmis moodulitena objektile. Majandusloogika on sama mis seeriatootmisel. Esimene ühik on kallis, kümnes peaks tulema kiiremini ja odavamalt. Just see lubadus on hoidnud SMR-id ehk väikesed moodulreaktorid tuumaenergeetika kõige nähtavama uue ideena juba aastaid.

Rumeenia Doicești projekt pidi näitama, et see mudel töötab ka Euroopas. Praegu näitab see pigem, et kitsaskoht ei ole reaktorifüüsika, vaid rahastus. Tehnoloogia hind muutub talutavaks alles korduses, kuid enne kordust peab keegi kinni maksma esimese ja kõige kallima jaama.

Esimene ühik on alati kõige kallim

Doicești plaan nägi endisele söejaama alale ette kuus väikest reaktorimoodulit, igaüks võimsusega 77 megavatti. Kokku annaks see piisavalt pidevat elektrit keskmise suurusega linna varustamiseks (Economica). Ameerika arendajal NuScale’il on esimene USA regulaatori heakskiidetud SMR-i projektlahendus, mis tähendab, et ohutusargumentatsioon läbis kontrolli (NRC). Tehnoloogia ise ei ole seega peamine pidur.

Pidur on raha. Rumeenia tahtis arusaadavat kaitseklauslit: osta esmalt üks moodul, vaadata, kas see töötab lubatud viisil, ja alles siis otsustada ülejäänud viie üle. Rumeenia meedia andmetel ei nõustunud NuScale sellise riskijaotusega ning raamleping jäi allkirjastamata (HotNews). Umbes 7 miljardi dollari suurune USA rahastus oli väidetavalt ekspordikrediidi asutuste kaudu olemas, kuid eeldas Rumeenia riigigarantiid. Seda garantiid ei tulnud (Adevărul).

15. juulil hääletavad Nuclearelectrica aktsionärid, kas projekti algne strateegia peab endiselt paika. Veebruariks 2026 kavandatud investeerimisotsusega seotud tingimused pidid täidetud olema juuni lõpuks, kuid seda ei juhtunud (BVB/SNN). Hääletus võib viia uute lepingutingimusteni, teise tehnoloogiapartnerini või ümberkujundatud projektini (Bursa). See ei ole projekti ametlik lõpetamine. Ent Euroopa kõige kaugemale jõudnud SMR-i kasutuselevõtt peatub nüüd tingimuste ümberhindamiseks, mis näitab hästi vahet tuumaenergia ambitsiooni ja rahastatava ärimudeli vahel.

NuScale’i jaoks ei ole see esimene tagasilöök. Ettevõtte varasem juhtprojekt Idahos tühistati pärast kulude kasvu ja ebapiisavat huvi elektriettevõtetelt (ANS). Regulatiivne heakskiit tõestas, et lahendus on ohutu. See ei tõestanud, et seda saab ehitada hinnaga, mida kliendid on valmis maksma.

Mida see elektriarvel tähendaks

Sõltumatu Rumeenia analüüs hindas, et Doicești elektrihinnas moodustaks ehituskulu tagasimakse ligikaudu 244 € megavatt-tunni kohta. Koos tegevuskuludega tõuseks hind umbes 276 euroni MWh kohta (Romania Military). See on väline hinnang, mitte ametlik tariif. Võrdluseks: suurte päikese- ja tuuleparkide toodetud energia hind on Euroopas sageli sellest madalam, kuigi need ei paku ilma salvestuse või varuvõimsuseta sama pidevat tootmist (Lazard).

Rumeenia ajutine peaminister Ilie Bolojan on avalikult küsinud, kas seni tehtud kulutused on põhjendatud: ligikaudu 240 miljonit dollarit on juba kulunud ning enne ehitust võib vaja minna veel 600 miljonit dollarit (Adevărul, ZF).

Sama küsimus seisab kõigi Euroopa SMR-ide ees

Rumeenia ei ole erand. Euroopas kavandavad SMR-e vaid riikliku finantspuhvriga mudelid, sest ükski erainvestor ei taha üksi kanda riski reaktoritüübi eest, mis ei ole veel kommertstingimustel töötanud.

Poola mudel on kõige otsesem. Orlen Synthos Green Energy on taotlenud enda sõnul EL-i esimest väikesi moodulreaktoreid puudutavat hinnavahelepingut 14 reaktori jaoks (OSGE). Hinnavaheleping tähendab avalikku garantiid: kui turuhind langeb alla kokkulepitud taseme, maksab riik vahe kinni. See tunnistab otse, et SMR-elekter ei konkureeri praegu avatud turul ilma toeta. Rootsi on läinud kaugemale: riik võtab 60% osaluse Videbergi tuumaprojektis ning on andnud regulaatoritele ülesande kujundada EL-i reeglitega sobivad pikaajalised hinnakaitse mehhanismid (Swedish government). Tšehhi seob Rolls-Royce’i SMR-i plaanid kodumaise tööstuse osaluse ja riigi toetusega, kuid rahastustingimused on seni ebaselged (World Nuclear News).

Muster on sama: ükski Euroopa riik ei ole leidnud viisi esimeste SMR-ide rahastamiseks puhtalt turutingimustel.

Doicești ümberhindamine ei tõesta, et väikesed reaktorid on tupiktee. See näitab, et järgmine proovikivi on lepingumudel. Valitsused peavad leidma viisi, kuidas teha esimene jaam rahastatavaks nii, et tegelik kulu ei kaoks aastakümneteks elektritarbijate arvetesse. Seeriatootmise loogika võib endiselt töötada. Esimesele ühikule on aga kõigepealt vaja ostjat.