Rooma ohverdab kaitsemiljardid energia nimel

Giorgia Meloni valitsus nimetas seda võiduks. Euroopa Komisjon teatas 3. juunil, et EL-i riigid võivad osa energiakuludest eelarvereeglite arvestusest välja jätta: kuni 0,3% SKP-st aastas, kokku kuni 0,6% SKP-st 2028. aastani. Itaalia jaoks tähendab see ligikaudu 14 mld € lisaruumi. Majandusminister Giancarlo Giorgetti ütles, et on „rahul”, ning nimetas otsust millekski, mis oli „veel mõni kuu tagasi mõeldamatu”. Seejärel lisas ta: „Tee on pikk ja keeruline. Vaatame, kuhu see välja jõuab.”

Selle numbri tegelikku kaalu vähendavad kolm piirangut.

Laenatud kasarmutest

Energiaklausel ei loo uut eelarveruumi. See mahub olemasoleva 1,5% SKP-st riikliku vabastusklausli sisse. See mehhanism lubab valitsustel ajutiselt kulutada üle tavapäraste eelarvepiiride. EL käivitas selle esmalt kaitsekulude jaoks pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Nüüd laiendas komisjon sama ülempiiri sees abikõlblike kulude määratlust, tehes seda administratiivse teatise, mitte uue õigusaktiga.

Iga euro, mille Itaalia selle klausli all energiale kulutab, jääb kaitsele kulutamata. Rooma valis selle vahetuse ise. Valitsus kavatses algul võtta ligikaudu 14,9 mld € laenu SAFE-programmist, mis pakub EL-i riikidele 45-aastase tähtajaga soodsaid kaitsevaldkonna laene. Seejärel vähendati taotlus umbes 5 mld € peale (Il Foglio, Euronews). Sellega loobus Itaalia ligikaudu 10 mld € kaitseinvesteeringutest. Kaitseminister Guido Crosetto ütles otse: „Poliitiliselt tean, et mu taotlus pole populaarne, aga teen seda riigi pärast.”

SAFE-ist loobumine ei säästa raha. See tähendab, et Itaalia jätab kasutamata odava rahastuse tankide, satelliitide ja hävitajate jaoks ajal, mil Euroopa julgeolekuolukord on aastakümnete pingelisim.

Roheinvesteeringud, mitte kütusesoodustused

Teine piirang puudutab seda, mida selle rahaga osta saab. Komisjon välistas fossiilkütuste toetused, sealhulgas kütuseaktsiisi kärped, mida Itaalia on suure kuluga pikendanud. Lubatud on ainult rohelised investeeringud: taastuvenergia, elektrivõrgud, akusalvestus, soojuspumbad ja elektrisõidukid.

Meloni esitles algatust leevendusena kõrgetele energiaarvetele. Komisjon vastas: „Pakkumisšokki ei saa lahendada nõudlust ergutades.” Itaalia roheliste Angelo Bonelli sõnastas sama otsemalt: „Brüssel välistas Euroopa paindlikkuse kasutamise tanklahindluste rahastamiseks.”

Itaalia pealkirjad „14 miljardist energiakulude jaoks” jätavad seega vale mulje. Raha on mõeldud energiapöördeks, mitte odavamaks bensiiniks.

Kes seda päriselt kulutada saab

Klauslit võivad taotleda kõik 27 EL-i liikmesriiki. Tegelik ligipääs erineb aga tugevalt. Kümme riiki on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses, EL-i ametlikus protsessis riikidele, kelle puudujääk ületab 3% SKP-st. Iga uus kulu, mida nad klausli alla paigutavad, peab mahtuma siduvasse puudujäägi vähendamise kavasse.

Kõige kõnekam näide on Prantsusmaa. Pariis on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses ja püüab puudujääki kümnendi lõpuks kontrolli alla saada. Prantsuse rahandusministeerium pole energiaklausli kohta midagi öelnud. See vaikus ütleb rohkem kui Rooma võidujutt: riigile, kes juba kärpeid otsib, pakub klausel paindlikkust peamiselt nime poolest.

Komisjoni laiem loogika paistab siit selgelt välja: anda poliitiline pealkiri, aga hoida eelarvedistsipliini tuum alles. Suure võlakoormusega riigid, kellele paindlikkus justkui mõeldud on, on olnud kõige ettevaatlikumad isegi algse kaitseklausli kasutamisel. Itaalia sai tunnustuse. Brüssel jättis reeglid paika.

EL-i rahandusministrid kogunevad majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus ehk Ecofinis 11. juunil. Euroopa Ülemkogu arutab teemat 18.-19. juunil. Mõlema heakskiit on veel vajalik. Kui ülempiiri saab iga uue kriisi järgi nihutada, jääb küsimus, mida see piir tegelikult jõustama peab.