Venemaa ehitab Soome lähedal tühje baase

Satelliidipildid ei näita, et Venemaa valmistuks Soomet ründama. Need näitavad midagi pikema mõjuga: Moskva rajab kasarmuid, ladusid, raudteeühendusi ja lennuväljade taristut, mis annaksid talle võimaluse taastada sõjaline surve NATO kirdeküljele siis, kui sõda Ukrainas enam samu üksusi ja relvasüsteeme ei seo.

Põhja- ja Baltimaade uurimine tuvastas 1. augustil uusi või laiendatavaid Vene rajatisi Petšengas Soome ja Norra piiri lähedal, Kandalakšas ning Nova Vilgas Karjalas (Onet/WELT). Reuters kirjeldas laiemat objektide vööndit, mis ulatub lõunasse Läänemere suunas. Soome sõjaväeluure juht Pekka Turunen lisas vajaliku paranduse: Soome piiri lähedal ei ole täheldatud olulist Vene vägede koondamist, paljud välja kuulutatud muudatused on endiselt peamiselt paberil ning jõudude tugevdamine võtaks aastaid ka pärast sõja lõppu (Yle).

Ehitus on päris. Neid baase ohtlikuks tegevad väed ja varustus veel mitte.

Milleks neid hooneid vaja on

Pärast Soome ja Rootsi liitumist NATO-ga taastas Moskva Leningradi sõjaväeringkonna, külma sõja aegse juhtimisstruktuuri Venemaa loodeosas. Sellega pandi piirialad taas alliansiga vastasseisuks mõeldud käsuliini alla (Tagesschau). The Insider teatas, et Kandalakša lähedal valmistatakse baasi ette suurtükiväe- ja pioneeribrigaadidele ning aastateks 2024-2026 on sõjalisele ehitusele eraldatud üle 42 miljardi rubla.

Samal ajal on Venemaa viinud Arktika positsioonidelt ära õhutõrjesüsteeme S-300 ja S-400, tõenäoliselt seetõttu, et Ukraina kauglöögid sunnivad Moskvat valima, kuhu nappe süsteeme paigutada (Caliber.az). See, et hooned kerkivad ajal, mil kasutuskõlblikud relvad liiguvad lõunasse Ukrainasse, toetab hinnangut, et Venemaa ehitab hilisemaks. NATO kõrge ametnik kinnitas Ankara tippkohtumisel sama mustrit: Venemaa moodustab Soome piiri, Kaug-Põhja ja Kaliningradi lähistel uusi korpusi ja diviise, kuid NATO ei näe märke vahetust rünnakuohust (The Insider, Yle).

NATO probleem ei ole kaart, vaid taristu

Soome liitumine andis NATO-le pikima maismaapiiri Venemaaga. Allianss vastas sellele 2026. aasta juunis üksuse Forward Land Forces Finland käivitamisega: Rootsi juhitav jõud paikneb Põhja-Skandinaavias ning selle juhtimine on seotud NATO Norfolki staabiga. Eesmärk on lühendada aega piir kriisi ja liitlaste sõjalise vastuse vahel (NATO).

Vene ehitus selle piiri vastas muudab reaktsiooniaja küsimuseks kogu kirdeküljel, mitte ainult Soomes. Eesti juhib Balti õhukaitset Ämarist, kus NATO on hiljuti liikunud rahuaja õhuturbelt täielikule kaitsemissioonile (ERR). Saksamaa on tugevduse põhikoridor: Saksa üksused peavad Balti riikidesse jõudmiseks läbima Poola ning hiljutisel õppusel harjutati umbes 80 raskesõiduki maanteitsi Leetu viimist eeldusel, et raudtee-, mere- ja õhuühendused võivad olla ära lõigatud (LRT).

Õppus tõi esile tuttava lõhe plaanide ja taristu vahel. EL rahastab enda sõnul kahesuguse kasutusega transpordikoridore, mida saavad kasutada nii tsiviil- kui ka sõjaväevõimud. Euroopa Kontrollikoda leidis siiski, et juhtimine on killustunud ja halvasti kooskõlas sõjavägede tegelike vajadustega. NATO kiitis juulis heaks kütuse tarneahela plaani (NATO). Taani, Soome, Saksamaa ja Norra ostavad kõrgelt lendavaid seiredroone, et piirkonda jälgida (NATO). Need sammud on sisulised, kuid puudutavad eri tükke probleemist, mida ükski liitlasvalitsus ei ole avalikkusele tervikuna lahti seletanud.

Kaks ettevalmistust, sama kell

Venemaa valmistub füüsiliselt: betoon, raudtee, garnisonid, laod. NATO valmistub korralduslikult: kes jälgib, kes juhib ning kuidas väed ja kütus liiguvad üle mitme riigi piisavalt kiiresti, et sellest oleks kriisis kasu. Soome luure hoiab hinnangu kainena. NATO peaks sama kainelt selgitama, mida ta näeb ja mida selle vastu teeb, enne kui teisel pool piiri olevad baasid enam tühjad ei ole.