Venemaa jälgis Hollandi kaamerate kaudu relvavedusid

Hollandi logistikakoridori ääres töötanud eraturvakaamera, millel olid vaikimisi paroolid ja aegunud tarkvara, muutus vaikselt Venemaa luurevahendiks. Hollandi luureteenistused teatasid 10. juulil, et Venemaa riiklikud tegutsejad häkkisid internetti ühendatud kaameraid, et jälgida Ukraina poole liikuvat relvastust ja varustust (NOS, TVP World). Mõne päeva jooksul kutsusid Holland, Saksamaa, Prantsusmaa ja Soome välja Moskva suursaadikud ning EL kehtestas kampaaniaga seotud Venemaa küberoperaatoritele sanktsioonid (Tagesschau, Yle).

Koordineeritud vastus käsitles kaamerahäkki sõjaaegse luureoperatsioonina, mis oli suunatud rahvusvahelise tarneahela vastu. Juhtum näitas aga ka probleemi, millele valitsustel pole head vastust. Ukrainasse liikuv relvastus sõidab tavalistel maanteedel, läbib tsiviilsadamaid ja jääb eraomandis kaamerate vaatevälja. Kaitseministeeriumid vastutavad veoste eest. Transpordiministeeriumid vastutavad teede eest. Kaamerad kuuluvad eraettevõtetele. Luureteenistused avastavad murdumise sageli tagantjärele. Ükski selle loo jaoks läbi vaadatud avalik dokument ei ütle selgelt, kes peab turvama erakaamera, mis näeb sõjalist liikumisteed.

Protestid olid koordineeritud. Tõendid mitte.

Ainult Hollandi juhtumis seoti Venemaa häkkimine otseselt Ukraina logistikamarsruutidega. Saksamaa kutsus suursaadiku välja kaitseettevõtete vastu suunatud küberrünnete tõttu, samal ajal kui julgeolekuametnikud hoiatasid eraldi „madala taseme agentide” eest, kes luuravad kasarmute ja transpordirajatiste ümbruses (Focus). Prantsusmaa omistas Venemaa FSB-le, riigi peamisele sisejulgeoleku- ja luureteenistusele, mis teeb ka välisriikide vastu suunatud küberoperatsioone, aastatepikkuse küberspionaaži kaitse- ja diplomaatiliste võrkude vastu, kuid ei avaldanud konkreetset marsruudirünnet (Quai d'Orsay, ZDNet France). Soome hoiatas, et sama FSB üksus kasutab halvasti seadistatud ruutereid energia- ja kaitsesektori sihtmärkide vastu, nimetamata konkreetset kompromiteeritud marsruuti (Yle).

Neli valitsust ehitasid ühise poliitilise sõnumi väga erineva tõendibaasi peale. Selline koondamine võib olla põhjendatud, kuid avalikult esitatud materjal ulatub juhtumiti konkreetsest kaudse tõenduseni. Kõigi nelja käsitlemine võrdselt tõendatuna ületab selle, mida seni on avalikult näidatud.

Miks uksekaamerast saab sõjaline probleem

Mõne häkitud kaamera tähtsus tuleneb geograafiast. Euroopal ei ole eraldi sõjateid. EL-i sõjalise mobiilsuse poliitika käsitleb üleeuroopalist transpordivõrku TEN-T-d kahes kasutuses taristuna: samad maanteed, raudteed ja sadamad, mille kaudu liigub kaubavedu, peavad võimaldama ka kiiret sõjalist tugevdamist (European Commission).

See muudab iga kaamera, ruuteri ja juhtimissüsteemi nende koridoride ääres objektiks, mida Venemaa saab jälgida. Poola, Euroopa peamine maismaasild Ukrainasse, näitab riski konkreetselt. Poola kaitseministeeriumi hoiatus nimetas Venemaa sabotaaži suhtes haavatavatena raudteid, lennujaamu, ladusid ja telekommunikatsiooni (Wirtualna Polska).

Leedu näitas, mis võib jälgimisele järgneda. Uuriv ajakirjandus leidis Telegrami kanaleid, kus pakuti raha NATO sõidukite süütamise eest. Sihtmärkide seas olid Pabradė harjutusvälja lähedal viibivad sõdurid ja raudteetaristu (LRT, TV3). Ahel liigub digitaalsest luurest füüsilise tegevuseni: kaardista marsruut, jälgi liiklust, värba kohalik vahendaja. Kaamerapildist saab sihtimisinfo.

Kes peab vastama

Neli koordineeritud diplomaatilist protesti näitavad, et Euroopa valitsused käsitlevad tsiviilset digitaristut nüüd sõjaaegse keskkonna osana. EL-i sanktsioonipakett sihib Venemaa küberoperaatoreid, kuid raskem küsimus on kodune: kes kontrollib sõjaliste koridoride ääres olevaid eraseadmeid?

Hollandi juhtum tegi probleemi nähtavaks. Lahendust see ei andnud. Vastutus jääb valitsustele, kes otsustasid rajada rahvusvahelise relvatarneahela tsiviilkoridoridele, määramata selgelt, kes kaitseb tsiviilkihti, millest see tarneahel sõltub.