Venemaa jälgib NATO relvavedusid

Odav turvakaamera Euroopa laohoone seinal, millel töötab endiselt tehaseparool, võib olla Venemaa luure jaoks piisav ligipääsupunkt. Hollandi luureteenistused teatasid juuli alguses, et Venemaa riiklikud häkkerid on murdnud NATO riikides IP-kaameratesse ja kasutanud neid Ukraina relvasaadetiste jälgimiseks sõjalistel logistikateedel (AIVD, DW). Kaamera omanik ei pruugi sellest kunagi teada saada.

Euroopa valitsused räägivad nüüd üha otsemalt, et Venemaa küberoperatsioonid tsiviiltaristu vastu ei ole üksikud vahejuhtumid. Need on püsiv tegevus. Soome ametkonnad kirjeldavad seda sõnaga „arkipäivää” ehk argipäev (Yle). NATO mõistis 13. juulil hukka Venemaa „püsiva pahatahtliku kübertegevuse”, kasutades sama loogikat (NATO). Küsimus ei ole ühes rünnakus, mis uuritakse läbi ja suletakse. Tegemist on seisundiga, millega riigid peavad pidevalt toime tulema.

Nagu kopeeritaks majas kõik võtmed

Küberrünnaku vana kujutlus on sissemurdmine: keegi tungib süsteemi, võtab midagi kaasa ja lahkub. Euroopa ametkondade kirjeldus on teistsugune. Pigem kopeeritakse majas kõik võtmed, õpitakse tundma valvurite graafikut, kaardistatakse tarneuksed ja proovitakse aeg-ajalt häirekella, et näha, kui kiiresti reageeritakse.

Sisenemiskoht on sageli argine: vana ruuter, nõrk parool, aastaid uuendamata seade. Soome kaitsepolitsei Supo sõnul kasutab Venemaa FSB 16. keskus just selliseid nõrkusi energia- ja kaitseettevõtete luuramiseks (Supo). Selleks ei ole vaja erakordset tehnoloogiat.

Strateegiliselt teeb olukorra tõsiseks see, mis juhtub pärast esmast ligipääsu. Ründajad varastavad kasutajatunnuseid ehk kopeerivad võtmeid ning liiguvad nende abil ühest süsteemist teise: vastuvõtualast lattu, sealt juhtimisruumi. Nad jälgivad sisekommunikatsiooni, õpivad organisatsiooni toimimist ja hoiavad ligipääsu kuid või aastaid.

Luure kaardistab maastiku. Veebilehti halvavad päringutulvad tekitavad müra. Hävitav pahavara võib jääda süsteemi ootele, kuni eskalatsiooniks tekib poliitiline vajadus (ENISA).

Eri riigid, sama kampaania

Iga riik näeb ohtu oma haavatavuse kaudu. Soomes on keskmes võrgu serv: energia- ja kriitilise taristu ettevõtted on pikaajalise luure sihtmärgid. Välisminister Elina Valtonen mõistis tegevuse hukka ja kutsus Venemaa suursaadiku välja (MTV Uutiset).

Poolas on pilt seotud logistikakoridoriga. Kuna Poola on Ukraina toetuse üks peamisi läbiveoteid, käivad küberoperatsioonid seal koos füüsilise sabotaažiriskiga. Välisminister Radosław Sikorski hoiatas usaldusväärse luureinfo põhjal, et Venemaa kavandab uusi samme, nimetades samas reas süütamisi, raudteerünnakuid, taristu luuret ja digitaalseid sissetunge (RMF24, Rzeczpospolita).

Need kirjeldused ei ole vastuolus. Need on sama kampaania eri pinnad: hankida ligipääs, jälgida võrke, kaardistada sõltuvusi, häirida valikuliselt ja tõsta Ukraina toetamise hinda.

Piirang tuleb siiski selgelt välja öelda. Osa hoiatusi põhineb salastatud luureinfoll, mida valitsused ei saa avaldada. Omistamine on ametlik hinnang, mitte avalikus kohtus kontrollitud tõendikogum. Poola välisministeerium viitas EL-i seisukohale, mis seob hävitavad operatsioonid FSB 16. keskusega (WP). See on usutav ja institutsionaalselt toetatud väide, kuid avalikkus ei saa selle kõiki detaile kontrollida.

Seadused on valmis, ruuterid mitte

Euroopa õiguslik vastus on liikunud kiiresti. Kahe peamise instrumendi, NIS2 direktiivi ja küberkerksuse määruse keskne mõte on viia vastutus kõrgemale: ülekoormatud IT-osakonnast ettevõtte juhtkonna ja seadmetootjateni (NIS2 Directive). NIS2 teeb tippjuhtkonna küberturvalisuse eest õiguslikult vastutavaks ja laiendab intsidentidest teatamise kohustust rohkematesse sektoritesse. Küberkerksuse määrus võtab otse sihikule kaamerate ja ruuterite probleemi, nõudes tootjatelt turvalisi vaikeseadeid tehaseparoolide asemel (EUR-Lex CRA).

Lünk on rakendamises. Direktiiv ei uuenda hetkega iga vana ruuterit ega kõrvalda kõiki vaikimisi paroole. NIS2 ülevõtmine edeneb liikmesriikides ebaühtlaselt. Õiguslik arhitektuur on olemas, kuid praktiline töö jääb poolikuks.

Euroopa kodaniku jaoks on muutus sama palju mõtteviisis kui tehnoloogias. Küberturvalisus ei tähenda enam koristustööd pärast suurt leket. See on taristu hooldus: pidev seire, paikamine, tarnijate kontroll ja valmisolek intsidentidele reageerida. See on vähem nähtav kui üks suur rünnak, aga raskem järjepidevalt käigus hoida.

Järgmine proovikivi ei ole see, kas Euroopal on paberil õiged seadused. Küsimus on selles, kas vanad kaamerad, paikamata ruuterid ja küberturvalisust kõrvalteemaks pidavad juhtkonnad jõuavad muutuda enne, kui Venemaa kasutab juba loodud ligipääse laiemalt.