Venemaa sihib Ukraina alajaamu

Venemaa kaitseministeerium teatas 30. augustil, et valmistab ette „massiivseid lööke” Ukraina energiataristu vastu. Moskva sõnul on tegu vastusega Ukraina rünnakutele Venemaa naftatöötlemistehaste pihta (Euronews, The Irish Times). Avaldus ei nimetanud rünnaku aega, sihtmärke ega relvaliike. Oht on siiski tõsiseltvõetav, sest Venemaa on kahe talvega näidanud, et suudab tabada Ukraina energiasüsteemi osi, mida Euroopa raha, varuosad ja õhutõrje ei suuda piisavalt kiiresti taastada.

Kuhu Venemaa sihtima õppis

Eelmise ja algava talve peamine erinevus on sihtmärkide valik. 2025. aasta oktoobrist 2026. aasta aprillini tabas ligi 60% kinnitatud Venemaa energialöökidest väiksemaid alajaamu. Varasemal talvel oli see osakaal 31% (The Washington Times). Muutus on oluline, sest Ukrainal on umbes 120 suurt kõrgepingealajaama. Neid saab eraldi kindlustada ja kaitsta. Väiksemaid jaotusvõrgu sõlmi on tuhandeid. Ükski õhutõrjesüsteem ei kata neid kõiki.

Venemaa kasutab Ukraina nõukogudeaegse elektrivõrgu detailset tundmist, et eraldada elektrijaamu võrgust ja aeglustada remonti (IEA). Poola julgeoleku-uuringute keskuse OSW hinnangul oli 2025.–2026. aasta küttehooaeg esimene, mil Venemaa häiris ulatuslikult kaugküttesüsteeme. Elektrikatkestustest said seeläbi ka soojuse, vee ja kanalisatsiooni katkestused (OSW). Kampaania ei tähenda enam ainult elektri väljalülitamist. See muudab linnade toimimise raskeks.

Ka Ukraina laiendab vastulööke. Volodõmõr Zelenskõi andis 29. augustil korralduse kolmekordistada kauglennukidroonide rünnakuid Venemaa vastu 1000-ni päevas (The Guardian). Ukraina väed tabasid augustis Venemaa naftatöötlemistehaseid vähemalt 21 korral, muu hulgas Kiriši tehast Peterburi lähedal (NV). Moskva avaldus on korraga kättemaksuähvardus ja survevahend enne talve.

Kolm abivahendit, kõigil kitsaskohad

Euroopal on kolm peamist viisi aidata Ukrainal järgmine energiakampaania üle elada. Kõigi puhul loevad piirangud rohkem kui poliitilised avaldused.

Esimene on elektri import. Ukraina elektrivõrk on alates 2022. aasta märtsist sünkroniseeritud Mandri-Euroopaga, mis lubab elektril liikuda Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Poola kaudu. Tegelikult saab Ukraina osta ja vastu võtta umbes 2,1 GW elektrit (Green Deal Ukraina). 2026. aasta veebruaris ulatus import rekordilise 1262,8 GWh-ni, kasutades ligi 90% saadaolevast võimsusest (DiXi Group). See on toimiv päästerõngas, kuid piiratud: import ei asenda hävitatud elektrijaamu.

Teine on remondiahel. Euroopa Komisjoni andmetel on varasem abi toonud Ukrainale üle 7000 trafo, kuus autotransformaatorit, üle 11 000 generaatori ja tuhandeid elektrisüsteemi komponente (European Commission, EEAS). 24. augustil kiitis komisjon heaks 6,1 mld € Ukraina õhu- ja raketikaitseks (European Commission). Juunis tunnistasid rahastajad siiski, et Ukraina energiaabifondi raha on täielikult ära jaotatud ning talveks katmata vajadusi on üle 650 mln € (energy.ec.europa.eu). Füüsiline piirang on veel karmim: suuri 330–750 kV trafosid toodetakse 12–18 kuud (DIIS). Raha jõuab kohale nädalatega. Töökorras seadmed mitte.

Kolmas on õhutõrje, kus vahe vajaduse ja pakkumise vahel on kõige suurem. Zelenskõi ütles 8. augustil, et USA-ga on olemas kokkulepe Patrioti tõrjerakettide igakuiseks tarnimiseks, kuid kogused ei ole Venemaa rünnakute tõrjumiseks piisavad (Euromaidan Press). Rootsi-Taani lähimaa õhutõrjesüsteem jõuab Ukrainasse alles 12 kuu pärast (regeringen.se).

Asendamise võidujooks

Põhja- ja Baltimaade vastus on seni üks konkreetsemaid. Rootsi eraldas juunis Ukraina energiavarustusele ligi 1,5 mld Rootsi krooni ehk umbes 130 mln €. Raha liigub generaatoritesse, akudesse ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri tuumaohutustöösse (regeringen.se). Leedu viis 28. augustil Kiievi ja Žõtomõri piirkonda 28,31 tonni võrguseadmeid, sealhulgas trafosid ja liigpingekaitsmeid (Ukrainska Pravda, Censor.NET). Soome pani 40 mln € PURL-i, NATO ostukanalisse, mille kaudu ostetakse Ukrainale USA õhutõrjevarustust (defmin.fi).

Venemaa eelis on aeg. Euroopa suudab Ukrainat rahastada kiiremini, kui ta suudab toota trafosid või laiendada õhutõrjet tuhandetele väikestele sihtmärkidele. Kui tõrjeraketid ja võrguseadmed jõuavad enne püsivate rünnakute algust, väheneb see eelis. Tootmistsüklid viitavad, et sellest ei piisa.