Vene hävitajad kaitsevad varjutankereid Läänemerel

Vene hävitaja ankrus Saksa Fehmarni saare lähistel. Tiibrakettidega relvastatud korvetid saatmas sanktsioonide all olevaid naftatankereid läbi Soome lahe. Eesti mereväe ülem Ivo Värk ütleb, et selliste laevade kinnipidamine on muutunud liiga ohtlikuks. Läänemerel, mille rannajoon kuulub nüüd peaaegu täielikult NATO riikidele, on Venemaa pööranud heidutuse loogika ümber: sõjalaevad kaitsevad tankeriparki, mille EL-i sanktsioonid peaksid käigust välja suruma, ning Euroopa mereväed taanduvad, et vältida otsest vastasseisu.

Mis saatmise käivitas

Vastasseisu keskmes on Venemaa „varilaevastik": vananevad tankerid, mis sõidavad mugavuslipu all ja veavad Vene naftat mööda lääneriikide hinnalaest. EL on järjestikustes sanktsioonipakettides kandnud nimekirja sadu selliseid laevu (Ashurst). Laeva nimekirja lisamine ja selle peatamine merel on siiski eri asjad.

Murdepunkt tuli 2024. aasta detsembris, kui Soome võimud pidasid Soome lahes kinni tankeri Eagle S, kahtlustades seda merealuste kaablite kahjustamises (ACLED). Põhjamaa kasutas varilaeva suhtes füüsilist võimu. Venemaa vastas sõjalise kohalolekuga. 2025. aasta juuniks saatis korvett Boiky sanktsioonide all olevaid tankereid juba läbi La Manche'i väina (Naval News). 2026. aasta kevadeks oli Soome lahes püsipatrullis kaks kuni kolm Vene sõjalaeva. Eesti mereväe ülem Ivo Värk ütles, et varilaevastiku aluste kinnipidamise risk on nüüd „liiga kõrge" (Kyiv Independent).

Saksamaa rannikul võttis hävitaja Severomorsk mai alguses positsiooni Fehmarni lähedal. Berliin saatis vastuseks piirkonda luurelaeva Oste, mis liikus väljalülitatud transponderiga. Saksamaa kaitseministeerium sõnastas Moskva eesmärgi otse: Venemaa tahab „jälgida ja turvata oma varilaevastikku" (NDR, Der Spiegel).

Rootsi käitub teistmoodi. Selle rannavalve on alates märtsist Trelleborgi lähistel varilaevastiku aluseid kontrollinud, toetudes sanktsioonide asemel meresõiduohutuse õigusele (SVT). Rootsi teeb seda aga Vene mereväepatrullidest eemal. Geograafiline vahemaa on selle loo vaikne, kuid määrav detail.

Nimekirja ja õiguse vahe

Varilaevastik näitab Euroopa julgeolekus struktuurset lünka. EL saab laevu sanktsiooninimekirja kanda ja keelata neil sadamatesse siseneda. NATO operatsioon Baltic Sentry jälgib merealust taristut. EMSA ehk Euroopa Meresõiduohutuse Amet annab satelliitseiret. Ükski neist institutsioonidest ei saa laeva pardale minna.

See pädevus on riikide rannavalvetel, kes tegutsevad ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel. Konventsioon ei tunne „sanktsioonide all olevat laeva" peatamise alusena. Euroopa riigid on seetõttu kasutanud õiguslikke kõrvalteid: vale lipuriik, puudulik registreering või meresõiduohutuse rikkumine. Venemaa sulgeb seda võimalust, registreerides varilaevastiku tankereid Vene lipu alla. Nii kaob „riikkondsuseta aluse" argument, millele osa kontrollioperatsioone toetub (ACLED).

Kolm riiki hoiavad vetot

Balti ja Põhjamaade välisministrid kirjutasid mai lõpus alla Sopoti deklaratsioonile, nõudes „otsustavaid samme", sealhulgas merendusteenuste täielikku keeldu Venemaa energiaekspordile (Polish MFA). Kõige valusam meede oleks täielik EL-i keeld kindlustusele, transpordile ja hooldusele laevade puhul, mis veavad Vene naftat. Selle on blokeerinud Kreeka, Küpros ja Malta, kelle laevandussektoritel on otsene rahaline huvi (Greek Reporter).

EL-i välis- ja julgeolekupoliitika otsused nõuavad ühehäälsust. See tähendab, et iga liikmesriik saab otsuse peatada. Viimane sanktsioonipakett lõi keelu jaoks õigusliku raami, kuid sidus selle jõustamise „ühehäälse kokkuleppega". Praktikas tähendab see määramata ajaks edasilükkamist. Komisjon tahab teema tuua tagasi järgmisse paketti, mida oodatakse juuni lõpus. Kontrollitud tõendeid selle kohta, et blokeeriv koalitsioon oleks oma positsiooni muutnud, ei ole.

Auk NATO järves

EL-i sanktsioonid ehitati muutma ärilisi stiimuleid: võta ära kindlustus ja sadamapääs ning sanktsioonidest möödahiilimine muutub kahjumlikuks. See mudel ei olnud mõeldud olukorraks, kus sõjalaevad saadavad sanktsioonide all olevaid tankereid läbi liitlaste vete. NATO jälgib, kuid ei jõusta sanktsioone. EL kannab laevu nimekirja, kuid ei saa neid kinni pidada. Rannavalved saavad pardale minna, kuid riskivad relvastatud vastasseisuga. Atlantic Council järeldas, et kuigi Soome ja Rootsi liitumine andis NATO-le Läänemerel tavapärases sõjalises mõttes ülekaalu, ei suuda allianss endiselt heidutada ohte, mis jäävad napilt allapoole avatud sõja läve (Atlantic Council).

Läänemerest pidi saama NATO järv. Kas Euroopa sanktsioonirežiim jääb paberil kehtivaks õigusraamiks või muutub merel jõustatavaks korraks, sõltub nüüd ühest küsimusest: kas järgmine sanktsioonipakett murrab Vahemere-riikide veto enne, kui Venemaa saatmismudel muutub püsivaks.