Vene fregatt kaitseb sanktsioonitankerit

Vene fregatt liikus 30. juunil Läänemerel sanktsioneeritud naftatankeri Kira K juurde, kui vaatlejad sellele lähenesid, kirjutas t-online. Tulistamist ega pardaleminekut ei toimunud. Juhtum näitas siiski, kuidas Venemaa saab muuta isegi varilaevastiku jälgimise poliitiliselt ja sõjaliselt riskantsemaks.

Jälgimine ei ole jõustamine

Euroopa on Venemaa sanktsioonidest kõrvale hoidvate tankerite ümber ehitanud ulatusliku seiresüsteemi. NATO korraldab Läänemerel Baltic Sentry patrulle. EL on lisanud sanktsioonipakettidesse sadu varilaevastiku aluseid (S&P Global). Laevade nimekirja kandmine on lihtsam osa. EL-il ega NATO-l ei ole organit, mis saaks tankeri peatada, pardale minna või selle kinni pidada. See õigus on rannikuriikidel ning sõltub sellest, millistes vetes laev liigub.

Merel jõustamine liigub astmete kaupa. Madalamad astmed on radariseire, AIS-jälgimine ehk automaatne identifitseerimissüsteem, millega laevad edastavad oma asukohta (IMO), raadioside ja pildistamine.

Raskeim aste on pardaleminek. ÜRO mereõiguse konventsiooni järgi allub avamerel liikuv laev selle riigi jurisdiktsioonile, mille lipu all ta sõidab. Sanktsioonidest kõrvalehoidmine ei kuulu nende kitsaste aluste hulka, mis lubavad välisriigil rahvusvahelistes vetes teise riigi lipu all sõitvale laevale minna (UNCLOS VII osa). Territoriaalvetes on rannikuriigil rohkem õigusi, kuid välislaeval säilib „rahumeelse läbisõidu” õigus, mis piirab sekkumist. EL-i sanktsioonid võivad keelata eurooplastel kaubandust teenindada. Need ei anna Brüsselile rannavalvet (määrus 833/2014).

Vene sõjalaev muudab kogu selle ahela hapraks. Sõjalaevadel on rahvusvahelises õiguses suveräänne immuniteet. Iga füüsiline vastasseis võib muutuda jõu kasutamise küsimuseks, mida raamib ÜRO põhikiri (UNCLOS täistekst). Venemaal ei ole vaja tulistada. Piisab kohalolekust.

Kolm rannikut, sama piir

Rootsi on läinud jõustamisega kõige kaugemale. Rootsi rannavalve on käinud kahtlaste aluste pardal Rootsi territoriaalvetes ning paigaldanud Läänemere pingete kasvades suurematele patrull-laevadele kuulipildujad (Straits Times). Need operatsioonid toimivad, sest need toimuvad Rootsi vetes ja eemal Vene mereväe otsesest survest.

Soome jälgib Soome lahe liiklust radarite, kaamerate ja pidevate patrullidega. Soome mereõiguse eksperdid ütlevad otse: kui laev jääb territoriaalvetest välja, on selle liikumise piiramiseks võimalused „väga piiratud” (Yle). Taani jälgib Vene aluseid Taani väinades, kuid ei saa peatada transiitläbisõitu, mille ÜRO mereõiguse konventsioon kaitseb peatamise eest (UNCLOS III osa).

Leedu näeb heidutusloogikat kõige selgemalt. Vene tsiviillaeva Marshal Vasilevsky, mis varustab Kaliningradi veeldatud maagaasiga, on Läänemerel pildistatud raskekuulipildujatega (lrytas.lt). Leedu analüütikud peavad relvi psühholoogiliseks surveks võimalike kontrollide vastu (LRT). Sõnum on sama, mille andis fregatt: pardaleminek võib tähendada rohkemat kui tavapärast kontrolli.

Tõhusamad vahendid jäävad maale

EL-i tõhusaimad tööriistad ei eelda merel pardaleminekut. Kindlustuskaitse keelamine, sadamakeelud, teenusepiirangud ja tegelike kasusaajate kontroll võivad varilaevastikku survestada ilma füüsilise sekkumiseta (EL-i nõukogu). Selle strateegia karmim variant, täielik merendusteenuste keeld, on põrkunud nende liikmesriikide vastuseisule, kelle laevandussektor kannaks otsese kulu.

Kira K juhtum ei ole lõpuni dokumenteeritud. Täpselt pole selge, millises merevööndis see toimus, milline oli vaatlejate mandaat ning kas Vene sõjalaev takistas neid aktiivselt või liikus lihtsalt nende varjus. Venemaa arvestus on siiski nähtav: iga kontrolli ei pea peatama. Piisab, kui järgmine rannavalve ülem küsib enne pardaleminekut, kas kontrollist võib saada mereväeintsident.