Rutte nõuab 5% kaitseplaane

Mark Rutte tuli Ankara tippkohtumisele lihtsa nõudmisega: liitlased peavad näitama, kust raha tuleb ja mida selle eest päriselt ostetakse. NATO peasekretär tahab Euroopa riikidelt „selgeid, konkreetseid ja usutavaid” riiklikke plaane, kuidas jõuda 2035. aastaks kaitse- ja julgeolekukuludega 5 protsendini SKP-st (AP, NATO).

Eesmärk jaguneb kaheks. Kaitse-eelarvetele peab kuluma 3,5% SKP-st, vastupanuvõimele veel 1,5%. Viimane tähendab teid, sildu, küberkaitset ning energia- ja transporditaristut, mida saab kriisis kasutada sõjalise kaitse toetamiseks. NATO ei küsi valitsustelt enam üksnes nõusolekut uue protsendinumbriga. Ta küsib tõendust, et see number muutub tankideks, laskemoonaks ja üksusteks, mida saab päriselt välja saata. Paljud riigid ei suuda seda ahelat veel näidata.

Hispaania ütleb vaikse vastuseisu välja

Hispaania tegi nähtavaks probleemi, millest teised eelistavad rääkida kaudsemalt. Peaminister Pedro Sánchez kaitses Madridi senist joont, mille järgi Hispaania kaitsekulud jäävad umbes 2,1% juurde SKP-st, ega lubanud 5 protsendini liikuda (El Mundo). Välisminister José Manuel Albares oli juba mais väitnud, et Hispaania täidab oma kohustused ka ilma pealkirjanumbrit kopeerimata (Infobae).

Madridist sai tippkohtumise kõige nähtavam vastuhääl. Sisuliselt teeb Hispaania avalikult seda, mida osa liitlasi teeb pikemate tähtaegade või laiemate arvestusreeglite kaudu.

Vaidlus näitab NATO piiri. SKP-eesmärgid on tippkohtumiste poliitilised lubadused, mitte lepingulised kohustused. Kui riik esitab nõrga plaani, ei järgne automaatset sanktsiooni (Defence Priorities, Reuters/The Star). Rutte nõudmine on poliitiliselt kaalukas, kuid õiguslikult pehmem kui EL-i eelarvereegel.

Saksamaa püüab luua mudelit

Saksamaa on praegu lähim näide sellest, kuidas usutav plaan võiks välja näha. Kantsler Friedrich Merz ja kaitseminister Boris Pistorius on sidunud 3,5% eesmärgi hangete reformi ning uue seadusega, mis kiirendab sõjaliselt olulise transporditaristu ehitamist. Täisvalmiduseni tahetakse jõuda 2029. aastaks (BMVg).

2027. aasta eelarvekavas on kaitsekuludeks ette nähtud 109,7 miljardit eurot, mille hulka arvestatakse ka 4 miljardit eurot transpordiinvesteeringuid (Morgenpost). Rutte toetas Berliini kurssi ja ütles, et Saksamaa on „õigel teel” (NATO).

Nõrgad kohad on siiski selged. Osa Saksamaa kulusuhtest tuleb taristurahast, mitte otsestest relvatellimustest (taz). Pistorius on tunnistanud, et Saksamaa jätkab USA relvade ostmist ka siis, kui püüab tarnijasõltuvust vähendada. Euroopa kaitsetööstus ei suuda samuti sellises tempos raha kohe tootmismahuks muuta: laskemoonal, õhutõrjesüsteemidel ja soomukitel on mitmeaastased tarnejärjekorrad.

Raamatupidamise varuuks

Kõige nõrgem kontrollikoht on 1,5% vastupanuvõime korv. Teed ja energiavõrgud võivad kaitsevõimet päriselt toetada. Sama hästi võivad need muutuda ümber sildistatud avalikeks kuludeks, kui NATO ei kontrolli, mida raha tegelikult annab (CEPA, ProtoThema).

Itaalia näitab, kus tuleb ette eelarvepiir. Rooma 2025. aasta plaan hoiab netolaenamise 2,8% juures SKP-st (MEF). Euroopa Komisjon hoiatas, et Itaalia osa SAFE-laenudest võib ümber jagada, kui Rooma venitab. SAFE on EL-i 150 miljardi euro suurune vahend ühiste kaitsehankete rahastamiseks (Adnkronos).

Prantsusmaa uuendatud sõjalise planeerimise seadus lisas 2024.–2030. aasta kuluraamile 36 miljardit eurot, kuid Prantsuse senaatorite hinnangul parandab see pigem varasemat alarahastust kui tähistab hüpet uuele tasemele (Ouest-France, Sénat).

Poola kasutab vastupidist argumenti: mitte kulud ei ole probleem, vaid poliitiline survejõud. Umbes 4,5% SKP-st kaitsele kulutav Varssavi ületab proportsionaalselt juba USA taset ja kasutab seda aeglasemate liitlaste vastu (Standard, CNBC). Samas on kindral Jarosław Gromadziński sõnul ligikaudu 60% Poola ostudest rahastatud laenuga ning relvajõudude toetusfond ei kasuta kogu oma võimekust (Defence24). Suured kulud annavad mõjujõudu, kuid ei muutu automaatselt kasutatavaks sõjaliseks võimeks.

Ankara järel jääb alles karmim mõõdupuu: millised valitsused avaldavad hinnastatud, seadustatud ja auditeeritava tee eelarverealt väljaõpetatud üksuseni. NATO on muutnud kaitsekulud vastutuse küsimuseks, kuid pole loonud vastutuse süsteemi. Rutte käsutuses on avalik surve, võrdlustabelid ja tippkohtumise poliitiline piinlikkus. NATO ega EL ei saa liikmesriiki sundida lubadust täitma. Vahe lubaduse ja tegeliku võime vahel jääb alliansi keskseks haavatavuseks.