16 EL-i riiki vaidlustavad kaitsepöörde

Kuusteist EL-i liikmesriiki lükkas 26. mail tagasi Euroopa Komisjoni 2028-2034. aasta eelarveettepaneku. Nende vastuväide on lihtne: Brüssel vähendab raha, millest sõltuvad põllumajandus ja vaesemate piirkondade investeeringud, ning suunab kasvava osa eelarvest kaitsekuludesse, millest võidavad eeskätt relvatööstusega riigid. Põhja-Euroopa netomaksjad tahavad samal ajal väiksemat eelarvet, mille kese oleks julgeolek ja konkurentsivõime. Kaalul on ligi 2 triljonit eurot.

Suurim kulupööre ühe põlvkonna jooksul

Komisjoni ettepanek muudab EL-i kulude järjestust järsemalt kui varasemad eelarvetsüklid. Põllumajandus ja ühtekuuluvuspoliitika, ehk toetused põllumeestele ja investeeringuraha vaesematele piirkondadele, vähenevad 62%-lt kogu EL-i kuludest umbes 44%-le (European Commission). Ühise põllumajanduspoliitika toetusi ootab 24% nimikärbe, miinimummahuks jääb 295,7 mld € (capreform.eu). Ühtekuuluvusraha kahaneb reaalväärtuses ligikaudu 15% (CEPR).

Kaitse- ja konkurentsivõimeraha kasvab umbes viiekordseks, 131-140 mld euroni (Finabel). Kogu eelarve suureneb peaaegu 2 triljoni euroni, kuid kasv neeldub uutes prioriteetides.

Komisjon muudab ka väljamaksete loogikat. Senine mudel, kus riik kulutab ja Brüssel hüvitab, asendub üha enam tulemuspõhise rahastamisega, mida kasutati koroonajärgses taasterahastus. Raha liigub siis, kui riik täidab reformietapid. See annab Brüsselile palju suurema mõju selle üle, kuidas liikmesriigid raha kasutavad. Saajariikide mure ei puuduta seega ainult kärbete suurust, vaid ka kontrolli kadumist.

Kes raha tegelikult saab

Poola on EL-i suurim netosaaja, ligikaudu 12,9 mld euroga aastas, ja sõltub tugevalt ühtekuuluvusrahast (IW Köln). Lõuna- ja Ida-Euroopas moodustab EL-i raha suure osa avalikest investeeringutest. Ühisavaldusele alla kirjutanud 16 riiki, nende seas Eesti, esindavad enamikku liikmesriikidest ja väidavad, et kärpe alla lähevad just need poliitikad, millest nende majandused kõige otsesemalt võidavad (Latvian MFA, Euronews).

Teisel poolel on riigid, kellel on kaitsetööstus uute hangete võitmiseks. Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi on selles rühmas kõige paremas positsioonis (Bruegel). Saksamaa on juba praegu EL-i suurim netomaksja, panustades ligikaudu 19,8 mld eurot aastas (Euronews). Uues eelarves võib Saksamaa roll korraga kasvada nii maksjana kui ka kasusaajana. Seega ei liigu raha üksnes ühest poliitikavaldkonnast teise, vaid ka riikide vahel.

Ühislaen relvadele, mitte sildadele

Ühtekuuluvusriikide tugevaim argument puudutab ebavõrdset kohtlemist. EL kiitis eelmisel aastal heaks 150 mld euro suuruse ühislaenu SAFE instrumendi kaudu, et rahastada kaitsehankeid (Council of the EU). Komisjon ei ole pakkunud samaväärset mehhanismi piirkondlike investeeringute jaoks. Lõuna- ja Ida-Euroopa valitsuste küsimus on seega poliitiliselt ebamugav: kui EL saab ühiselt laenata relvade ostmiseks, miks mitte teede ja haiglate jaoks?

Pinge kasvab, sest taaste- ja vastupidavusrahastu, 800 mld euro suurune koroonajärgne fond, lõpeb 2026. aastal. Sellest sõltuvates riikides võib see alates 2027. aastast vähendada SKP aastakasvu hinnanguliselt 0,25 protsendipunkti võrra (EC Spring 2026 Forecast). Euroopa Parlament on hääletanud komisjoni ettepanekust 10% suurema eelarve poolt (European Parliament). Nõukogus vajab eelarve aga ühehäälset heakskiitu, mis annab kokkuhoidlikele riikidele, nagu Holland, Rootsi ja Austria, sisulise vetoõiguse.

Sisulised läbirääkimised nõukogus ei ole veel alanud. Kui kõnelused tõenäoliselt sügisel käivituvad, on 16 ühtekuuluvusriigil arvuline enamus, kuid mitte blokeerimisjõudu. Kokkuhoidlikel riikidel on veto, kuid mitte enamuse toetus. Seitsmeaastane eelarveraam sünnib nende kahe positsiooni vahel.