Slovakkia korruptsioonivõitlus nõrgeneb

Euroopa Komisjoni 2026. aasta õigusriigi raporti järgi ei ole Slovakkia kõrgetasemelise korruptsiooni uurimisel ega süüdistuste esitamisel edasi liikunud. Suurte juhtumite menetlemise võimekus on komisjoni sõnul „veelgi halvenenud” (komisjoni Slovakkia peatükk, komisjoni 2026. aasta pakett). Raport ei karista Slovakkiat. See kogub tõendeid, mida Brüssel vajaks siis, kui EL-i raha hiljem survevahendina mängu pannakse.

Mida komisjon tegelikult leidis

Robert Fico neljanda valitsuse ajal kaotas Slovakkia eriprokuratuuri, nõrgestas korruptsioonivastast politseiüksust, vähendas kriminaalkaristusi ja lühendas korruptsioonikuritegude aegumistähtaegu. Tulemuseks on süüdistuste, kohtusse saadetud asjade ja süüdimõistmiste järsk vähenemine (komisjoni 2026. aasta pakett).

Komisjon osutab ka peaprokuröri õigusele tühistada politsei ja prokuratuuri lõplikke otsuseid. Praktikas annab see ühele ametikohale võimaluse lõpetada uurimine enne, kui kohtunikud asja üldse näevad.

Fico nimetas raportit „ebaobjektiivseks poliitiliseks surveks” ja rääkis topeltstandarditest (TA3). Slovakkia opositsioon hoiatas, et EL-i raha võib ohtu sattuda. Mõlemad pooled kasutavad raportit sisepoliitilise relvana: Fico Brüsseli vastu, opositsioon Fico vastu. Kumbki ei kirjelda täpselt, mida raport ise teha saab.

Rahakraan ei sulgu automaatselt

Õigusriigi raport ei külmuta raha. Komisjoni küsimuste-vastuste dokument nimetab seda „ennetavaks seirevahendiks”, mille soovitustel ei ole automaatset seost makseotsustega (komisjoni Q&A). Raha peatamiseks vajab komisjon eraldi õiguslikku alust.

Kõige tugevam vahend on õigusriigi tingimuslikkuse määrus, millega EL saab kärpida raha, kui õigusriigi puudused ohustavad eelarve korrektset kasutamist (määrus 2020/2092). Selle kasutamiseks peab komisjon tõendama, et Slovakkia nõrgenenud prokuratuur või kontrollisüsteemid ohustavad EL-i finantshuve „piisavalt otsesel viisil”. Seejärel teeb komisjon ettepaneku nõukogule, kus liikmesriikide valitsused otsustavad kvalifitseeritud häälteenamusega. Üks riik üksi seda blokeerida ei saa. Tõendilävend on kõrge ja komisjon ei ole andnud märku, et Slovakkia puhul ollakse sellele lähedal.

EL-i taasterahastu annab Brüsselile lihtsama hoova. Slovakkia lubas taasteraha saamiseks konkreetseid korruptsioonivastaseid ja riigihangete reforme. Kui valitsus need tagatised tagasi pöörab, saab komisjon järgmised maksed kinni pidada ilma kogu tingimuslikkuse menetluseta. Taasterahastu ülesehitust käsitlev uurimus märgib, et väljamaksetega seotud reformidel on sisseehitatud lukk: nende tagasipööramine võib peatada järgmise osamakse (Taylor & Francis).

Ungari võrdlus ei ole teoreetiline

Tšehhi ja Slovakkia majandusanalüütikud hoiatavad „Ungari stsenaariumi” eest (Týždeň). Selle all peetakse silmas Budapesti teekonda: pikaajaline õigusriigi nõrgenemine viis lõpuks eelarveliste tagajärgedeni. Komisjoni mured Ungari korruptsioonivastaste tulemuste ja prokuratuuri sõltumatuse pärast püsivad endiselt (Népszava). Võrdlus on oluline mehhanismi tõttu. Aastate kaupa dokumenteeritud tagasiminek andis komisjonile lõpuks piisavalt materjali, et siduda õigusriigi probleemid eelarveriskiga.

Poola näitab vastupidist trajektoori. Varasema PiS-i valitsuse ajal Brüsseliga teravas õigusriigi vaidluses olnud Varssavi praegune valitsus keskendub nüüd vahe-eesmärkide täitmisele, detailsete paranduste esitamisele ja järelevalve aktsepteerimisele, et raha liiguks edasi (MFiPR). Fico hoiak on eitamine.

Komisjon on oma ametlikus registris fikseerinud, et Slovakkia võime suurkorruptsiooni menetleda nõrgeneb. See järeldus ei külmuta praegu ühtki eurot. Küll aga kasvab iga aastaraportiga toimik. Kui prokuratuuri lagunemine süveneb, saab komisjon selle lõpuks siduda EL-i eelarveriskiga kas tingimuslikkuse määruse või taasterahastu vahe-eesmärkide täitmata jätmise kaudu. Algatus on Fico valitsuse käes: kahju tuleb tagasi pöörata enne, kui diagnostikast saab õiguslik juhtum. Komisjon peab omakorda selgemalt ütlema, kas ta näeb kujunemas eelarveriski kaasust või üksnes õigusriigi hoiatust, millel rahalist tagajärge ei ole.