Hispaania rändelubade vaidlus jõuab kohtusse

Hispaania ülemkohus kaalub Hispaania ajakirjanduse teatel, kas küsida Euroopa Kohtult, kas riigi ulatuslik sisserändajate legaliseerimine on EL-i õigusega kooskõlas. Kui eelotsusetaotlus esitatakse, jõuab Luxembourgi küsimus, mida EL-i kohus pole sellises mahus lahendanud: kas üks Schengeni viisavaba ala riik võib anda elamisloa enam kui miljonile dokumentideta inimesele, teadmata enne, milliseid liikumisvabaduse tagajärgi peavad kandma teised Schengeni riigid.

Oluline täpsustus: Hispaania kohtusüsteemi veebilehel ei ole ametlikku kohtumäärust avaldatud. Teave põhineb Hispaania väljaannetel, mille järgi küsis ülemkohus, kas elamisluba saab anda „pelgalt ebaseadusliku viibimise fakti” alusel, ning avas menetluslikult tee Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (El Mundo, El Español). Kuni määrust pole avaldatud, on tegemist kohtuliku signaaliga, mitte kinnitatud vaidlusega Euroopa Kohtus.

Mida Hispaania tegi ja mida ütleb EL-i õigus

Hispaania legaliseerimiskava, mille taotlusvoor lõppes 30. juunil, pakkus üheks aastaks pikendatavat elamis- ja tööluba dokumentideta sisserändajatele, kes viibisid riigis enne 1. jaanuari 2026. Valitsus arvestas umbes 500 000 taotlejaga (RTÉ). Taotlusi esitati üle 1,2 miljoni (Euronews).

EL-i õigus ei keela liikmesriikidel dokumentideta inimesi elanikena registreerida. Tagasisaatmisdirektiiv, mis on EL-i ühine raamistik ebaseaduslikult riigis viibivate inimeste lahkumise korraldamiseks, seab vaikimisi eesmärgiks tagasisaatmise. Sama direktiivi artikli 6 lõige 4 lubab liikmesriigil siiski anda elamisloa „kaastundlikel, humanitaarsetel või muudel põhjustel” (direktiiv 2008/115/EÜ). Õiguslik vaidlus käib selle üle, kas see erand kannab välja üle miljoni inimese hõlmava seadusliku programmi või eeldab see juhtumipõhist otsustamist. El Confidenciali järgi viitab ülemkohtu sõnastus võimalikule vastuolule EL-i normidega.

Eelotsusetaotlus EL-i toimimise lepingu artikli 267 alusel ei tühistaks Hispaania dekreeti. See annaks Euroopa Kohtule võimaluse öelda, kus jooksevad EL-i õiguse piirid, ning see tõlgendus seoks kõiki Euroopa kohtuid (ELTL artikkel 267). Seetõttu ei ole see ainult Madridi vaidlus.

Miks Berliin ja Pariis jälgivad

Hispaania elamisluba ei anna õigust töötada Saksamaal või Prantsusmaal. Schengeni reeglid lubavad elamisloa omanikul siiski liikuda piirikontrollita alal kuni 90 päeva 180 päeva jooksul (määrus (EL) 2016/399). Legaliseerimine ei ekspordi tööluba, kuid muudab inimese õiguslikku seisundit ühises liikumisruumis.

Saksamaa näeb siin teisese rände riski: legaliseeritud sisserändajad võivad siseneda lühiajaliselt seaduslikult, jääda lubatust kauemaks või otsida mitteametlikku tööd süsteemis, mis on juba surve all (Berliner Zeitung). Prantsusmaa siseminister Bruno Retailleau on läinud kaugemale, süüdistades Pedro Sánchezt „klientelismis” ja soovides, et Hispaania annaks Euroopa partneritele aru (Le Figaro).

Hispaania valitsus esitab otsust praktilise lahendusena: inimesed, kes juba töötavad mitteametlikult, peaksid maksma makse ja saama tööõiguse kaitse, mitte jääma varimajandusse (Emerging Europe). Teadlaste seas puudub üksmeel, kas legaliseerimine suurendab tulevikus ebaseaduslikku sisserännet (Migration Policy Centre).

Küsimused, millele keegi ei vasta

Vaidlus toetub rohkem suveräänsuse retoorikale kui tõenditele. Puudub andmestik, mis näitaks, kui paljud ühes Schengeni riigis legaliseeritud inimesed kolivad hiljem teise. Ükski Hispaaniat kritiseeriv valitsus ei ole esitanud kuludega kaetud ja realistlikku tagasisaatmisplaani inimestele, keda Madrid nüüd dokumenteerib. Kõige vähem kostavad nende hääled, kelle staatuse üle otsustatakse: taotlejad, nende tööjõust sõltuvad tööandjad ja kohalikud omavalitsused, kes taotlusi menetlevad.

Kui ülemkohus saadab küsimuse Luxembourgi, loob Euroopa Kohus pretsedendi kõigile liikmesriikidele, kes seisavad sama valiku ees. Hispaania tahab registreerida töötajad, kes on juba riigis. Teised valitsused tahavad ühiseid reegleid, mis takistaksid riiklikel otsustel üle piiri kanduda. Seni toimib Euroopa piirikontrollita ala eeldusel, mida pole sellises mahus kohtulikult läbi proovitud: iga riik otsustab ise, kellele elamisloa annab, kuid tagajärjed jõuavad kõigini.