Ceuta raha takerdub Madridi vastustesse

Hispaania esitas 24. augustil taotluse EL-i erakorralise abi saamiseks Ceutale. Rohkem kui nädal hiljem ei saa Euroopa Komisjon seda veel menetleda. Põhjus on lihtne, aga poliitiliselt oluline: Madrid ei ole vastanud komisjoni täpsustavatele küsimustele selle kohta, mida ta täpselt rahastada tahab ja kuidas raha kasutatakse (El Español, Brussels Signal). Komisjon ei saa raha eraldada enne, kui Hispaania selgitab, milleks seda vaja on. Iga viivitatud nädal annab teistele EL-i valitsustele rohkem ruumi käsitleda Ceutat ohuna Euroopa avatud sisepiiridele.

Kolm rahapotti, neist vaid üks seisab Brüsselis

Hispaania ja EL-i kajastustes on segi läinud vähemalt kolm eraldi rahastusliini. Need tuleb lahus hoida.

Esimene on EL-i erakorralise abi taotlus ise. See esitati kahe siseasjade kriisifondi, AMIF-i ja BMVI kaudu. Need fondid katavad varjupaigataotlejate vastuvõtu ja piirikontrolli kulusid (EFE, AMIF Regulation). Selle taotlusega seostatav kinnitatud summa on üle 32 mln € (RTVE). El Mundo andmetel võib komisjon lõpuks eraldada üle 100 mln €, kuid kumbki pool ei ole kinnitanud kogusummat avaldanud.

Teine on Hispaania enda 44,51 mln € suurune humanitaarabi lisakrediit Ceutale, mille teatas rändeminister Elma Saiz ja mida Madrid loodab osaliselt katta EL-i mehhanismide kaudu (ABC). See on Hispaania eelarveotsus, mitte EL-i eraldis. Kolmas on peaminister Pedro Sáncheze 309 mln € suurune riiklik pakett Ceutale, mille kiitis heaks ministrite nõukogu (Heraldo). Brüsselist sõltub ainult esimene rahapott.

Miks Brüssel nõuab detaile ka kriisi ajal

Komisjon ei ole avaldanud ametlikku nimekirja, mida ta Hispaanialt ootab. Avalikest allikatest paistavad siiski tavalised lüngad: Hispaania peab täpsustama, mille eest ta maksta tahab, millised kulud on EL-i reeglite järgi abikõlblikud, kas need kattuvad riigieelarve kuludega ja mida EL-i töötajad kohapeal tegema hakkaksid (Eleconomista, EUobserver).

Dokumentide nõudmine ei ole pelk bürokraatlik tõrge. Euroopa Parlamendi ülevaade siseasjade fondidest tõi välja korduvad probleemid liikmesriikide seire, andmekvaliteedi ja haldussuutlikkusega (European Parliament). EL-i kriisiraha saab liikuda kiiresti, kuid see liigub kontrollitava kulujälje alusel.

Sama loogika kehtib Hispaania eraldi operatiivabi taotluse kohta. Siseminister Grande-Marlaska palus 10 lisatöötajat Frontexi alalisse korpusesse, operatsiooni Minerva pikendamist, EL-i Varjupaigaameti tõlke ning Europoli tuge inimsmugeldamise vastases töös (Moncloa). Volinik Magnus Brunner lubas 29. augustil kiiret otsust, kuid 3. septembriks ei olnud avaldatud ei lähetuste ajakava ega töötajate saabumiskuupäevi. Komisjon oli Frontexi tugevdamist pakkunud juba 6. augustil, tingimusel et Hispaania esitab ametliku taotluse (Commission briefing). Madrid vormistas taotluse alles augusti lõpus.

Viivituse Schengeni hind

Viivitus ei puuduta ainult Hispaaniat. Itaalia viitas Ceutale, kui ta taastas 1. augustil ajutise piirikontrolli Hispaaniast saabuvatel lennu- ja mereliinidel ning pikendas seda 16. septembrini (Commission Schengen register, ANSA). Hispaania väitel takistab Ceuta eristaatus inimeste edasiliikumist mandri-Hispaaniasse (Spanish Foreign Ministry). Itaalia tegutses sellest hoolimata. Siseminister Matteo Piantedosi rääkis 3 vahistamisest ja 21 sisenemiskeelust, kuigi Itaalia meedia märkis, et ei ole võimalik kinnitada, kas keeldu saanud inimesed olid tegelikult liikunud Ceuta kaudu (ANSA).

Hollandis viisid opositsioonierakondade FVD ja JA21 parlamendiküsimused Ceutast mandri-Hispaaniasse viidud alaealiste üle arutelu Hollandi sisepoliitikasse. Küsimus oli selles, kas inimesed võivad sealt edasi liikuda Schengeni alale, EL-i passivaba reisimise tsooni (NRC).

Hispaania väidab, et Ceuta ei saa Schengenit ohustada. Teised liikmesriigid käituvad juba nii, nagu see oht oleks olemas. Brüssel ei saa kinnitada erakorralist abi pooliku toimiku põhjal. Mida kauem Madrid vastustega viivitab, seda rohkem täidavad teised valitsused vaikuse oma tõlgendusega kriisist.