EL-i miljardid ei käivitanud Hispaania erainvesteeringuid

Viis aastat EL-i taasteraha kasvatas Hispaania sissetulekut inimese kohta vaid 0,2%, samal ajal kui erainvesteeringud vähenesid 3%, selgub EY lõpphinnangust, millele viitas El Mundo. Programmi enda loogika järgi on see halb tulemus.

NextGenerationEU, pandeemia ajal loodud EL-i ühise laenamise skeem, põhines eeldusel, et avalik raha tõmbab kaasa erakapitali. Hispaania näitajad osutavad vastupidisele.

Kuidas raha pidi toimima

Taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF), NextGenerationEU peamine rahastuskanal, võimaldas EL-il ühiselt laenata, et nõrgema eelarvepositsiooniga valitsused saaksid investeerida ilma kogu kulu ise kandmata (Euroopa Komisjon). Väljamaksed sidus Brüssel kokkulepitud reformide ja projektietappidega, mitte üksnes tõendiga, et raha on kulutatud (EUR-Lex). Eesmärk oli vältida EL-i fondide tuttavat nõrkust: raha liigub majandusest läbi, kuid ei muuda selle tootlikkust.

Loogika oli kaheastmeline. Lühiajaliselt loovad riigi kulutused taristule ja seadmetele töökohti ning tellimusi. Pikemas vaates pidid projektid muutma ettevõtted ja töötajad tootlikumaks, näiteks paremate energiasüsteemide, digiuuenduste või regulatsioonimuudatuste kaudu. Sissetulek inimese kohta ehk majanduse kogutoodang elaniku kohta näitab mõlemat: kas riik loob inimese kohta rohkem jõukust või kasvatab lihtsalt kulutuste mahtu.

Hispaania 0,2% kasv tähendab, et lühiajaline mõju jäi nõrgaks. 3% langus erainvesteeringutes on veel tõsisem signaal. Kogu mudel eeldas, et avalik raha toob kaasa erainvesteeringud, mida muidu ei tehtaks. Hispaanias juhtus vastupidi: avalikku raha tuli juurde, eraraha liikus kõrvale.

Sama muster suurimate saajate seas

Itaalia, programmi suurim kasusaaja, oli 2026. aasta aprilliks saanud üheksa EL-i maksega 166 miljardit eurot, kuid tegelik kulutamine jäi sellest selgelt maha (ACEN). Brüsselist saadud raha ei ole sama mis riigis ära kulutatud raha, ja kulutatud raha ei tähenda veel valmis toimivat projekti. Itaalia ehitussektor eeldab, et avalikud tööd veavad seda kuni programmi lõpuni 2027. aastal, seejärel hoog raugeb. See on Hispaania muster suuremas majanduses: ajutine SKP tugi ehitusplatside kaudu, mitte püsiv muutus erasektori toimimises.

Portugal näitab, et kulutustõuge on olemas, kuid ajutine. RRF-i raha lisas 2026. aastal Portugali eelarvepoliitilisele laiendusele üle 0,5% SKP-st, mis tähendab, et riik kasvatas nõudlust EL-i ülekannetest tugevalt sõltuvas tempos (ECO). Sama analüüs hoiatab, et 2027. aastal muutub mõju kärpivaks, kui EL-i raha väheneb. Ajutisele ülekandele toetuv kasv saab selle lõppedes tagasilöögi.

Kreeka on tugevaim vastuargument. Sealne plaan toetus rohkem EL-i laenudele ja nõudis erapoolset kaasrahastust, sidudes avaliku ja eraraha tihedamalt kokku (Kreeka keskpank). Ent reaalpalk ehk inflatsiooniga korrigeeritud töötasu kasvas 2025. aastal vaid 0,1% ning 2026. aastaks oodatakse sarnast tulemust (Powergame). Isegi erasektori kaasamist kõige rohkem soosiv ülesehitus ei ole veel muutnud investeeringuid sissetulekuks, mida inimesed tunneksid.

Arve saabub enne tõendit

EL peab ühist võlga tagasi maksma alates 2028. aastast ning maksed kestavad 2058. aastani (EUR-Lex). Saksamaa, Madalmaad ja teised netomaksjad nõustusid selle koormaga ootuses, et raha annab püsiva tulemuse. Euroopa Kontrollikoda on juba osutanud lüngale: 2025. aasta audit RRF-ist rahastatud kodurenoveerimiste kohta leidis nõrka sihitust ja vähe tõendeid, et tööd tegelikult energiat säästsid (ECA, Jornal Económico).

EL oskab lugeda välja makstud eurosid ja täidetud vahe-eesmärke. Palju nõrgem on tõendus, et raha tõi suurimates saajariikides kaasa täiendavaid erainvesteeringuid, kõrgema tootlikkuse või paremad sissetulekud. Hispaania EY raport ei tõesta, et kogu programm ebaõnnestus. Küll aga seab see lati järgmisele vaidlusele: kui tagasimaksed lähenevad ja uued ühise laenamise voorud on juba arutelul, peab EL näitama, et ta rahastas majanduse muutust, mitte ainult väljamakseid.