Soome sulges õhuruumi drooniohu tõttu

Soome hävitajad tõusid 4. juulil Soome lahe kohale. Ametivõimud sulgesid tundideks osa õhuruumist ja peatasid mereliikluse (Yle, MTV Uutiset). Põhjus polnud rünnak Soome vastu. Ukraina droonid tabasid teisel pool lahte Peterburi lähistel Venemaa naftataristut ning Helsingi ei saanud välistada, et rusud või eksinud laskemoon jõuavad Soome territooriumile.

Rünnak tabas Peterburi naftaterminali, mis on üks Venemaa suuremaid kütuseekspordi sõlmi Läänemerel. Teatatud aastane läbilaskevõime on umbes 12,5 miljonit tonni (Kyiv Independent, MTV Uutiset). President Volodõmõr Zelenskõi nimetas operatsiooni Ukraina „pikamaa sanktsioonideks” ja ütles, et sihtmärgiks oli ka Kroonlinn, kus asub Venemaa Balti laevastiku baas (Al Jazeera, NV). Venemaa ametnikud tunnistasid rünnakut naftaterminalile, kuid Kroonlinna kahjustusi ei kinnitanud.

Helsingi otsustab üksi ja kohe

Soome reaktsioon oli kiire ja ühepoolne. Kaitsevägi piiras liikumist Soome lahe idaosa õhus ja merel, sest polnud võimalik kinnitada, et droonid jäävad Venemaa poolele (Yle). Kaitseminister Antti Häkkänen ütles, et kaitsevägi ja piirivalve tugevdasid seiret ning valmisolekut sihtmärke tõrjuda (MTV Uutiset). Liiklus taastus umbes nelja tunni pärast (Yle).

Eksinud laskemoon on ainult osa riskist. Soome kaitsetehnoloogia ekspert ütles Ruotuväkile, et Venemaa tugev GPS- ja GNSS-segamine, millega kaitstakse oma baase, võib droone kursilt kõrvale suruda ja Soome poole suunata (Ruotuväki). See tähendab, et piiriülene oht võib tekkida ka Venemaa enda droonitõrjest, isegi kui Ukraina sihib Venemaa objekte.

Iga kord, kui Ukraina ründab Soome lahe lähedal, peab Helsingi tegema sama valiku: kas sulgeda õhuruum või võtta risk. Selleks pole NATO automaatset protokolli ega EL-i mehhanismi. Operatiivne kulu langeb riigile, kes selles sõjas otseselt ei sõdi.

Sama rünnak, eri tõlgendus

Geograafia määrab, kuidas riigid neid rünnakuid loevad. Poola peaminister Donald Tusk kommenteeris avalikult hoiatusi võimalike Venemaa provokatsioonide kohta Poola või Balti riikide vastu (Rzeczpospolita). Poola kaitsemeedia sidus rünnakud Vladimir Putini tunnistusega, et Venemaal on kütusepuudus (Defence24). Varssavi jaoks kuuluvad Venemaa majanduslik kahju ja vastulöögi risk samasse pilti.

Saksa meedia käsitles juhtunut eelkõige märgina Venemaa majandussurvest, mitte vahetu julgeolekuprobleemina (Zeit). Reutersi andmetele viidanud n-tv järgi vähenes Venemaa diisli- ja gaasiõli eksport juunis 39 protsenti. Mida lähemal on riik idatiibale, seda rohkem muutub rünnak Venemaa naftataristu vastu piirijulgeoleku küsimuseks. Lääne pool paigutub sama sündmus pigem majandusliku surve alla.

Kes otsustab peatada, pardale minna või eskaleerida?

Läänemerd raamivad EL-i reeglid, seda patrullivad riikide mereväed ja kaitseb NATO. Brüssel kirjutab sanktsioonid (European Commission). Kahtlase laeva jälgimine on üks asi; selle peatamine ja pardale minek on poliitiline otsus, mis jääb iga valitsuse kanda. Kui Rootsi karmistas varilaevastiku tankerite kontrolle, viitas Greenpeace’i uurimus, et need alused liikusid pikematele marsruutidele läbi Saksamaa vete (FinanzNachrichten). Ühe riigi jõustamissurve nihutab riski järgmisele.

Ukraina rünnakud kahjustavad Venemaa kütuseekspordi võimekust. Euroopa jaoks tähendab see järjestikuseid kiireid operatiivotsuseid, mida iga Läänemere riik teeb eraldi: millal sulgeda õhuruum, kas peatada laev, kuidas käsitleda droonirünnaku kõrvalmõjusid. Soome improviseeris 4. juulil. Tõenäoliselt tuleb seda uuesti teha. Rünnakud tõid nähtavale küsimuse, millele NATO ega EL pole veel vastanud: kas halli ala juhtumiteks tekib ühine protokoll või kannab iga riik riski edasi üksi.