Rootsi ostab neli Prantsuse fregatti

Rootsi kinnitas suurima kaitsehanke pärast Gripeni hävitajat: neli fregatti Prantsuse Naval Groupilt ligikaudu 40 miljardi Rootsi krooni ehk 3,5 miljardi euro eest. Tehing loob kolme NATO mereväe peale 13 sama tüüpi sõjalaevast koosneva laevastiku. Leping sündis kahepoolsel alusel, väljaspool neid EL-i kaitsehanke raame, mida Brüssel on aastaid ehitanud.

Pakkumine, millele konkurendid ei vastanud

Peaminister Ulf Kristersson teatas tehingust 19. mail. Naval Group edestas Briti Babcocki, kes tegi pakkumise koos Rootsi Saabiga, ning Hispaania Navantiat. Kaitseminister Pål Jonson nimetas otsust põhjendades tarnekiirust, juba kasutuses olevat tehnoloogiat ning kulude jagamist Prantsusmaa ja Kreekaga, kelle mereväed kasutavad sama laeva (Theatrum Belli).

FDI fregatt ei ole paberprojekt. Prantsusmaa võttis esimese kere teenistusse 2025. aasta oktoobris, Kreeka sai HS Kimoni 2025. aasta detsembris. Kumbki konkurent ei saanud Rootsi hindajatele pakkuda merel kontrollitavat valmis sõjalaeva. Naval Group lisas pakkumisele võimaluse suunata osa kereid Prantsuse mereväe enda tootmisliinilt Rootsi tellimusse, et pidada kinni 2030. aasta tarneajast (Forum Militaire).

Selline paindlikkus tuleb omandistruktuurist. Prantsuse riik on Naval Groupi enamusomanik. Börsil noteeritud Babcockil, kes kannab juba suuri ülekulusid Briti mereväe Type 31 fregatil, on raskem võistelda riigi toetatud ettevõttega, mis võib ekspordilepingu nimel ümber tõsta oma mereväe ajakava.

Macroni suveräänsusargument

President Emmanuel Macron nimetas müüki tõendiks „tugevast ja suveräänsest Euroopast NATO sees” (Économie Matin). Ta esitas Prantsuse kahepoolse relvatehingu Euroopa strateegilise autonoomia võiduna. Tegelik mehhanism on kitsam: riigi toetatud ettevõte müüs Prantsusmaal projekteeritud sõjalaevad ning tootmisjärjekorra määrab Pariis.

EL-i ühishangete fond EDIP, 2025. aasta detsembris vastu võetud Euroopa kaitsetööstusprogramm, selles tehingus rolli ei mänginud. EDIP loodi selleks, et suunata riike kaitsevarustust koos ostma, kuid esimene rahastusvoor katab väiksemaid kaupu, näiteks droone ja laskemoona. Fregatid jäävad programmi rahalisest ulatusest kõrgemale. Rootsi valis kahepoolse tee, sest see andis tulemuse.

Selle tellimusega kasvas Naval Groupi tellimusraamat 2025. aasta lõpuks 32 miljardi euroni ning FDI platvorm ulatub nüüd 13 fregatini kolmes riigis (Le JDD, Theatrum Belli).

Prantsuse sõlmpunkt

FDI ümber tekib siiski piiriülene tööstusvõrk. Kreeka Salamise laevatehased on ehitanud kereplokke nii Kreeka kui ka Prantsuse fregattidele. Rootsi paigaldab Prantsuse keredele Saabi relvastust, sealhulgas RBS15 laevatõrjerakette ja Giraffe radari. Kuid jaotus on sõlmpunkti ja harude loogikaga. Prantsusmaa projekteerib platvormi, kontrollib tootmisgraafikut ja omab intellektuaalset omandit. Partnerid lisavad komponente.

Itaalia puudumine on kõnekas. Fincantieri pakkumist ei teinud. Tema ühisettevõte Naval Groupiga, Naviris, ei ole ootusi täitnud; üks Prantsuse admiral ütles 2026. aasta alguses, et see on „ootustele alla jäänud” (Forum Militaire).

Brüssel tahab ühishankeid: riigid koondavad nõudluse ja jagavad tööstuslikku tulu üle EL-i. Praktikas kujuneb Prantsuse juhitud võrk, mis hoiab raha EL-i sees, kuid koondab projekteerimisõiguse ja strateegilise mõju Pariisi.

Taani kaalub väidetavalt samuti fregattide ostu. Kolme mereväe peale 13 laeva loovad juba tõmbejõu: ühised varuosad, väljaõppe taristu ja uuendusplaanid teevad järgmise ostja jaoks sama platvormi lihtsamaks. Kopenhaagen peab otsustama, kas ta liitub Euroopa kaitseprogrammiga või Prantsuse tööstusblokiga. Vastus võib olla, et need kaks on nüüd sama asi.