Rootsi rendib Tartu vanglas kohti

Rootsi hakkab järgmisest kuust saatma süüdimõistetud vange Tartu vanglasse. Rootsil napib vanglakohti, Eestil on tühja vanglataristut. Kokkulepe toob Euroopa õigussüsteemi mudeli, kus üks riik ostab teiselt karistuse täideviimise võimekust samamoodi, nagu ettevõte rendib laopinda. Leping on ratifitseeritud, hind kokku lepitud ja süsteem käivitamiseks valmis. Avalikkusele pole aga selgelt näidatud, kuidas jaguneb vastutus siis, kui karistus liigub üle piiri.

Kokkulepe

Rootsi justiitsminister Gunnar Strömmer ütles parlamendile, et Rootsi sai Tartus kuni 600 vanglakohta (Riksdag). Mõlema riigi parlamendid võtsid vajalikud seadused vastu. President Alar Karis kuulutas ratifitseerimisseaduse välja 24. juunil (Estonian Presidency). Rootsis jõustus 3. juulil uus seadus, mis lubab vangistust ajutiselt välismaal kanda (Children of Prisoners Europe). Üleviimised võivad nüüd alata.

Hind on avalik. Rootsi maksab Eestile kuni 300 vangi eest 30,6 mln € aastas ning iga lisavangi eest 8500 € kuus (ERR). Esimesel aastal maksab Rootsi 23 mln €, kuigi vangla täitub järk-järgult (eznews). Viieaastane leping puudutab täisealisi mehi, kes on süüdi mõistetud vägivalla- või narkokuritegudes.

Mõlema poole huvi on arusaadav. Rootsi ostab kiiresti juurde vanglakohti, mida ta kodus sama ajaga ehitada ei suuda. Eesti teenib alakasutatud vanglalt tulu ja hoiab Tartus avaliku sektori töökohti. Kumbki saab midagi, mida tal üksi on raske kiiresti luua.

Läbiproovitud, aga mitte riskivaba mudel

Piiriülene vanglakohtade rent pole Euroopas esimene omataoline. Norra rentis ülerahvastatuse tõttu 242 kohta Hollandi Norgerhaveni vanglas (Norwegian government, Dutch government). Euroopa Nõukogu piinamisvastane komitee ehk CPT, mis kontrollib kinnipidamistingimusi Euroopas, hindas Norgerhaveni tingimusi üldjoontes toimivaks (CPT). Taani sõlmis sarnase lepingu Kosovoga kuni 300 kinnipeetava jaoks, kuid pole seda rakendanud, osalt seetõttu, et vangide saatmine väljapoole EL-i teeb õiguste kaitse õiguslikult keerulisemaks.

Rootsi ja Eesti leping toetub EL-i ühistele põhiõiguste reeglitele ja kohtukoostööle. Samas on Rootsi ja Tartu vahemaa peresuhete jaoks palju suurem takistus kui varasemas Hollandi näites, kus karistuse määranud riiki ja vanglat lahutas mõnetunnine autosõit.

Kes lahendab kaebused?

Eesti ametnike hinnangul jäävad pereliikmete kohapealsed külastused harvaks. Vangid peavad tuginema peamiselt telefoni- ja videokõnedele (Rus ERR). Children of Prisoners Europe ning Rootsi organisatsioonid BUFFF ja Räddningsmissionen/Solrosen hoiatasid, et rahvusvahelise reisimise kulu langeb peredele, kellel on sageli niigi rahaline surve, ning ekraan ei asenda lapse ja vanema vahetut kontakti (Children of Prisoners Europe). Rootsi seadus nõuab, et üleviimisotsustes arvestataks peresidemeid ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 kaitstud õigust era- ja perekonnaelule (ECHR). Avaldatud materjalidest ei selgu, kuidas seda kaalumist praktikas tehakse.

Keerulisem küsimus puudutab kaebusi pärast seda, kui vang on Tartus. Igapäevase kinnipidamise suhtes kehtib Eesti vangistusõigus, kuid karistuse määranud riigiks jääb Rootsi. Kui vang väidab väärkohtlemist või tervishoiust ilmajätmist, ei näita siin viidatud avalikud materjalid, milline asutus kaebuse vastu võtab, mis keeles menetlus käib ja kumma riigi õiguskaitsesüsteem kohaldub. CPT saab vanglaid kontrollida, kuid ühise kontrolligraafiku või aruandekohustuse kohta pole teadaannet tehtud. Eesti peab vanglat. Rootsi vastutab karistuse eest. Avalik dokumentatsioon ei seleta, kes uurib juhtumeid, mis jäävad kahe süsteemi vahele.

Tartus on kokkuleppe vastu meelt avaldatud ning osa protestijaid kasutas saabuvate vangide kohta avalikult halvustavat keelt (ERR). Kohalik kogukond kannab turvariski, poliitilist pahameelt ja mainekoormust. Rootsi saab vanglakohtade puudusele leevendust.

Norra ja Hollandi kogemus näitab, et mudel võib toimida. Samas lõppes see siis, kui surve vähenes, ning ükski riik ei muutnud lahendust püsivaks. Rootsi ja Eesti leping lubab vangide üleviimist augustis. Kui avaldamata protokolle pole, algab üleviimine enne, kui avalikkus näeb, kuidas liigub koos vangidega vastutus.