Rootsi Gripenid NATO juhtimisel

Gripenid tõusid õhku, Vene lennukid jäid Rootsi õhuruumist välja ning Bodøs asuv NATO põhja õhuoperatsioonide keskus CAOC sidus häirelennu laiema Balti õhupildiga. Rootsi lähistel toimunud tavapärane tuvastuslend näitas, kuidas alliansi uus põhjatiib töötab: riiklikud lennukid, liitlaste antud ülesanne ja jagatud risk (Straits Times, DW).

Lennukid, piloodid, baasid ja relvakasutuse otsused jäävad endiselt riikide kätte. NATO annab ühise radaripildi, juhtimisahela ja õhuturbe süsteemi, mis hoiab hävitajaid idatiival pidevas valmisolekus (NATO, Atlantic Council). Rootsi liitumine selle ahelaga muudab geograafiat. Rootsi häirelend ei ole enam üksnes Rootsi piiri küsimus.

Riiklikud hävitajad, liitlaste ühine õhupilt

NATO põhjatiib on nüüd katkematum. Soome ja Rootsi liitumine on toonud Balti ja Kaug-Põhja õhuruumi teineteisele lähemale ning andnud NATO-le Venemaa loodenurga ümber rohkem lennuradu, sensoreid ja hävitajate kasutusvõimalusi. Soome meedia käsitles juhtumit kainelt: Rootsi õhuruumi ei rikutud ning häirestart sobitus Balti mere ümbruse püsiva heidutuse mustrisse (Yle, MTV Uutiset).

Õppused näitavad, kuidas see geograafia muutub sõjaliseks praktikaks. Ramstein Flag sidus Soome Rootsi, Norra ja Taaniga ning CAOC Bodø juhtis liitlaste õhuväejuhatuse all päris väljalende (Yle, High North News). Hävitaja on nähtav osa. Raskemini asendatav vara on selle taga olev võrk: radarivood, turvalised andmesidelingid, tankerlennukid, juhtimissõlmed ja luba kiiresti tegutseda.

Kaliningrad annab sellele mustrile kaalu. Venemaa lennukid, mis liiguvad põhiterritooriumi ja enklaavi vahel, saavad testida koridore, mis ühendavad Rootsit, Taanit, Poolat ja Balti riike. NATO hävitajad tõusevad Balti mere kohal korduvalt õhku, et tuvastada ja saata Vene lennukeid, sealhulgas õhusõidukeid, mis lendavad transponderita, lennuplaanita või raadiosideta (Lrytas / ELTA). Protseduur on tuttav. Tempo kulutab inimesi ja tehnikat.

Hind jääb radari alla

Balti riigid näitavad kompromissi selgelt. Eesti, Läti ja Leedu sõltuvad püsivas õhuturbes liitlaste rotatsioonidest, sest neil ei ole endal sellise katte loomiseks hävitajaid. Kui Šiauliaist tõusnud Prantsuse Rafale tulistas Läti kohal alla drooni, muutus ühe riigi lähetus piirkondlikuks kaitsekihiks (LRT, Latvia Defence Ministry).

See on heidutus praktilisel kujul. Samal ajal teeb see nähtavaks arve. Kallid lennukid kulutavad pilootide lennutunde, hooldusressurssi ja relvavaru ohtudele, mis võivad olla odavad, aeglased või ebaselged. Iga start rahustab liitlasi. Iga start sööb ka valmisolekut.

Saksamaa Alarmrotte ehk pidevas häirevalmiduses hävitajapaar näitab süsteemi küpsemat osa: tuvastada, kinni püüda, saata ja raporteerida (Bundeswehr). Droonitõrje on keerulisem. Saksamaa arutelu osutab madalama kõrguse kihile, kus vastutus jaguneb sõjaväe, politsei ja tsiviilametkondade vahel ning võib ähmastuda enne, kui ohu olemus on selge (taz).

See lünk on oluline, sest Venemaa ei pea iga sondimist kriisiks kasvatama. Piisab hõõrdumisest, mis sunnib valima: kas tõusta õhku või oodata, kas tuvastada või sekkuda, kas kulutada kallis püüdurlennuk või võtta risk. Õhuturve tuleb mehitatud lennukitega hästi toime. Droonide ja lennukite segasurve on raskem.

Euroopa kilp toetub endiselt Washingtonile

Poola vaatab Balti merd mitte ainult patrullialana, vaid ka tugevduste liikumise teatrina. Kaliningrad võib raskendada NATO liikumist õhu- ja mereteedel, mis on piirkondlikus kriisis määrava tähtsusega (MON, IEŚ). NATO saab kokkulepitud plaanide järgi lennukeid ülesandesse määrata. Jõu kasutamise poliitiline ja õiguslik vastutus jääb riikidele.

Sealt algab Euroopa vaidlus. NATO teeb reaalajas sõjalise töö. EL kujundab aeglasemaid kihte: kaitsetööstust, sõjalist liikuvust, taristu vastupidavust ja sanktsioone. Need tööriistad on tähtsad, kuid need ei tõsta hävitajat minutitega õhku.

Sügavam sõltuvus on endiselt Ameerika. Atlantic Councili õhudomeeni hinnangu järgi toetub NATO õhuvõime tugevalt USA juhtimis- ja kontrollisüsteemidele, luurele ja seirele, õhus tankimisele, sensorite ühendamisele ning lennubaaside vastupidavusele (Atlantic Council). Rootsi ja Soome annavad Euroopale tugevama põhjatiiva. Nad ei kaota selle all olevat küsimust: kas Euroopa riigid suudavad üleval pidada nähtamatut arhitektuuri, mis teeb iga nähtava häirelennu usutavaks.