Šveitsi liustikud kaotasid 5.5%, jõed said sulavett

Kui suvi on kuum ja kuiv, sõltub Alpidest algavate jõgede veehulk liustike sulamisest. Liustikujää talletab paljude talvede jooksul lumena sadanud vett. Tänavu kasutati Šveitsis sellest varust palju: liustikud kaotasid 2025/26. liustikuaastal umbes 5,5% oma mahust ehk ligikaudu 2,5 kuupkilomeetrit jääd (NZZ). Viie aastaga on kadu ulatunud peaaegu 20 protsendini (GLAMOS/SLF).

Arvud pärinevad Šveitsi liustikuseire võrgustikult GLAMOS, mis teeb koostööd ETH Zurichiga ning Fribourgi ja Zürichi ülikoolidega. Šveitsi Teaduste Akadeemia avaldas võrgustiku andmed 1. oktoobril (ETH Zurich). Kõiki liustikke eraldi ei mõõdeta: teadlased uurisid põhjalikult 23 võrdlusliustikku ja laiendasid tulemuse Šveitsi umbes 1300 allesjäänud liustikule (AFP). Nii nagu küsitluses hinnatakse kogu riigi arvamust hoolikalt valitud valimi põhjal.

Jää osakaaluna oli kadu suurem vaid 2022. aastal, mil liustikud kaotasid umbes 6% oma jääst (PBS/AP). Kuupkilomeetrites mõõdetuna oli 2026. aasta kadu suuruselt kolmas, jäädes alla 2022. ja 2003. aastale (NZZ). Mõlemad võrdlused on võimalikud, sest 2003. aastal oli jääd rohkem: väiksem osakaal võis tähendada suuremat jääkogust. Liustike pinnakõrgus langes keskmiselt 2,5–4 meetrit (University of Fribourg).

Vähe lund, seejärel kuumus

Liustikku võib võrrelda säästukontoga. Talvine lumi on sissemakse. Kui piisavalt lund elab suve üle, tiheneb see aja jooksul uueks jääks.

2025/26. aasta talv kuulus vaatlusrea kümne kõige väiksema lumekogusega talve hulka (GLAMOS/SLF). Liustikud alustasid suve väikese varuga. Üldiselt kaitseb lumikate liustikku ka seetõttu, et hele pind peegeldab päikesevalgust, samal ajal kui tumedam jää neelab seda.

Lumi kadus tänavu varakult. ETH Zürichi andmetel oli lumikate juba juunis laiguline ning septembriks oli lumi kadunud ka umbes 3500 meetri kõrguselt (ETH Zurich). Külmumispiir ehk kõrgus, kus õhutemperatuur langeb nullini, püsis 76 päeval üle 4000 meetri. Nii teatas sama asutuste pressiteade, mille avaldas ka EurekAlert. See tähendab, et ebatavaliselt soe õhk ulatus suure osa suvest kaugele mägedesse.

Selline muster kordub Šveitsi pikaajalistes vaatlusandmetes. Igapäevaseid andmeid aastatest 2010–2024 analüüsinud eelretsenseeritud uuring leidis, et lumisemad talved tõid liustikele rohkem lund ning kuumemad suved suurema jääkao (The Cryosphere). Uuring kirjeldab pikaajalist seost; tänavuse jääkao puhul pole veel eristatud, kui palju tulenes sellest vähene talvine lumi ja kui palju suvine kuumus.

Kus sulavesi aitab ja kui palju

Juulist septembrini voolas liustikest välja umbes 2 200 miljardit liitrit sulavett (GLAMOS/SLF). Selle mõju oleneb sellest, kus jõe ääres asuda.

Teadlased uurisid, kuidas tulid 88 liustikust toituvat Šveitsi valgala toime 2022. aasta põuaga. Sulavesi kattis Rhône’il Porte du Scexi juures veepuudujäägist kuni 70%, kuid Baselis Reini jõel kõige rohkem 5% (Hydrology and Earth System Sciences). Valgala on maa-ala, kust vesi koguneb jõe kindlasse punkti, nagu lehtrisse. Mägede lähedal moodustab liustikuvesi suure osa sellest, mis lehtrisse jõuab. Baseli juures on jõega liitunud juba paljud lisajõed ning liustikuvee osakaal on väiksem.

Sama uuring leidis, et põuaaastal pärines suurem osa sulaveest jääst, mis oli liustikust jäädavalt kadunud. Säästukonto võrdluses kasutati põhiosa, mitte elatud intressidest.

Uuring võrdles ka kahte väga kuuma suve. Kahes kolmandikus valgaladest jõudis 2022. aastal jõgedesse vähem liustikusulavett kui 2003. aastal, kuigi iga ruutmeeter liustikujääd sulas kiiremini (Hydrology and Earth System Sciences). Kõige lihtsam selgitus on, et sulamiseks oli vähem jääpinda, kuid võrdlust mõjutavad ka suvede erinevad ilmaolud.

Tänavused mõõtmised näitavad, et jäävaru kahanes taas. Kuiva suve ajal sõltub jõe saadav lisavesi sellest, kui lähedal see liustikule voolab. Pärast iga 2026. aasta sarnast aastat jääb seda varu vähemaks.