Belgia jäi fregattideta

Belgia fregatt Leopold I on Belgia meedia andmetel olnud tehnilise rikke tõttu ligi kolm nädalat USA sadamas. Riigi teine sama klassi laev Louise-Marie läheb plaanilisse hooldusse. See tähendab, et NATO ja EL-i liikmesriigil pole ajutiselt ühtki kasutusvalmis kõrge taseme saatelaeva. Üks mehaaniline rike viis nulli kogu Belgia panuse liitlaste merelisse heidutusse.

NATO ja EL küsivad laevu. Riigid annavad need — või ei anna

NATO alalised mereväegrupid paistavad liidu ühise võimekusena, kuid iga laev kuulub mõne liikmesriigi mereväele. NATO-l endal laevastikku ei ole. Liikmesriigid annavad fregatte rotatsiooni korras kõrges valmisolekus hoitavatesse gruppidesse (NATO MARCOM, NATO). EL toimib samamoodi: operatsioonid nagu ASPIDES, mis kaitseb Punases meres kaubalaevu Houthi rünnakute eest, sõltuvad täielikult laevadest, mille valitsused otsustavad välja saata (EL-i nõukogu, Operation ASPIDES).

Jõujoon on lihtne. NATO ja EL saavad koordineerida, planeerida ja küsida. Laevad, hooldusgraafikud, meeskonnad ja hankeotsused on riikide käes. Kui Belgia kahe fregatiga merevägi kukub nulli, ei ilmu Brüsseli või Monsi staabist asenduslaeva. Vahe täidab mõni teine liitlane või jääb see täitmata.

Hollandi seos

Belgia ja Holland ei tee merel ainult ühiseid õppusi. Admiraal Beneluxi juhtimisstruktuuri kaudu jagavad kaks mereväge operatiivplaneerimist ja personali (Admiraal Benelux). Samuti vahetavad nad vananevaid fregatte välja ühise Naval Groupi lepingu alusel (Naval Group).

Sellisel lõimitusel on hind, kui üks partner ajutiselt rivist välja langeb. Kui Hollandi planeerijad arvestasid ühises ülesandes Belgia fregatiga, tuleb neil koht ise katta või leppida väiksema kohaloluga. Belgia olukorda mainiti ka Hollandi parlamendidokumentides, mis näitab, et ametnikud olid probleemi märganud (1848.nl). Tõendeid selle kohta, et Hollandi merevägi oleks Belgia koha ametlikult üle võtnud, avalikult ei ole. Ühine juhtimine töötab aga ainult siis, kui mõlemal poolel on laevad, mida välja panna.

Sama puudujääk suuremas mõõtkavas

Saksamaa näitab sama probleemi hanke poolelt. Berliin loobus probleemseks muutunud F126 fregatiprogrammist ja liikus TKMS-i disaini poole, kui algset lahendust ei suudetud enam tarnitavaks muuta (Quwa). Reutersi vahendanud n-tv andmetel ootab NATO Saksamaalt nelja kõrges valmisolekus allveetõrjele spetsialiseerunud lahingulaeva (n-tv/Reuters). Esimesi tarneid ei oodata enne 2029. aastat.

Taani näide puudutab nõudlust. Relvastatud Vene laevad läbivad Taani väinu nii sageli, et nende jälgimine on muutunud rutiinseks ülesandeks (Tidende). Kopenhaagen on tellinud uusi seire- ja kaitseotstarbelisi laevu, kuid tarned venivad aastatesse 2028–2030 (BT).

Muster kordub: oht on kohal, laevad tulevad hiljem.

Kellelt vastust küsida

Sellest ei järeldu, et NATO-l jäi Belgia fregati rikke tõttu mõni konkreetne saatelaeva koht täitmata. Liitlassüsteem on ehitatud rotatsioonile ja suudab lünki aja jooksul neelata. Operatiivülesannete nimekiri, mis kinnitaks täitmata kohustust või lükkaks selle ümber, ei ole avalik. Varu on väike, mitte olematu.

Küll aga kasvavad Euroopa merelised kohustused kiiremini kui hoolduskalendrid ja hankesüsteemid, mis peaksid neid katma. Belgia ei saa praegu välja panna ühtki fregatti. Saksamaa allveetõrjelaevad on aastate kaugusel. Taani tellib kereid, mis saabuvad hiljem kui ohud, milleks neid vaja on. Vastutus on riikide kaitseministeeriumidel: valitsustel, kes võtavad ühiseid kohustusi, kuid rahastavad, hangivad või hooldavad nende täitmiseks vajalikke laevu liiga aeglaselt.