Kümme riiki nõuab rohkem saastelube

Kümme EL-i riiki tahavad Euroopa süsinikuturule rohkem saastelube. Rootsi, Soome ja Taani hoiatavad, et see karistab ettevõtteid, kes on juba vähese heitega tootmisse investeerinud. Mõlemad pooled räägivad kliimaeesmärkidest, kuid tegelik eraldusjoon on eelarveline: millised valitsused suudavad oma tööstust ise toetada ja millised vajavad selleks Brüsseli reegleid.

Koalitsioon ja vastulöök

Poola, Itaalia, Kreeka, Tšehhi, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Küpros, Eesti ja Ungari survestavad Euroopa Komisjoni aeglustama EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi ehk ETS-i, mis on liidu peamine mehhanism saastamise kallimaks muutmiseks. Nad tahavad, et turult eemaldataks igal aastal vähem lube, et rasketööstuse tasuta kvoodid kestaksid kauem ning et moderniseerimisfond, mis suunab ETS-i tulu madalama sissetulekuga liikmesriikidele, jätkuks ka pärast 2030. aastat (S&P Global). Poola kliimaministri asetäitja Krzysztof Bolesta on öelnud, et lubade ülempiiri iga-aastane kärbe peaks langema veidi üle 2% tasemele (Bankier.pl). Itaalia tööstusminister Adolfo Urso põhjendab algatust töötleva tööstuse konkurentsivõime kaitsmisega (Adnkronos).

Põhjamaad vastavad, et süsinikuturu mõte ongi stabiilne ja tõusev CO₂ hind. Kui lubade nappus ei ole etteaimatav, kaotavad esimestena investeerinud ettevõtted, näiteks vähese heitega terase või puhta elektri tootjad (EnviWeb/ČTK). ETS loodi nii, et varajane tegutsemine tasub end ära, kui ülempiir väheneb. Kui nappust lõdvendada, kaob ka tasu.

ETS töötab lihtsal põhimõttel: EL seab piiri sellele, kui palju CO₂ võivad elektrijaamad, tehased ja lennuettevõtted õhku paisata. Iga tonni jaoks peab ettevõttel olema üks luba. Ülempiir väheneb igal aastal, lube jääb vähemaks ja saastamine kallineb (European Commission). 2024. aastal tõid lubade oksjonid valitsuste kliimaeelarvetesse 38,8 mld € (CER).

Komisjoni sel nädalal oodatav reformipakett lisaks turule lube ja aeglustaks tasuta kvootide lõpetamist. OPIS-e viidatud analüütikud ootavad, et pärast 2030. aastat langeb ülempiiri iga-aastane vähenemiskiirus 4,4% tasemelt umbes 3–3,4% juurde. See vabastaks ligikaudu 1–1,5 miljardit lisaluba ja suruks CO₂ hinda alla (OPIS).

Eelarveline lõhe

Lihtne seletus, et rohelised Põhjamaad seisavad vastu tõrksatele idariikidele, ei kirjelda tegelikku huvide jaotust. Saksamaa tööstusliit DIHK tahab samuti tasuta kvootide pikendamist ja elektrikulude hüvitamist seni, kuni EL-i süsinikupiirimaks CBAM ehk süsinikumahukate importkaupade tasu tõestab, et suudab takistada tootmise kolimist Euroopast välja (DIHK). Erinevus on selles, et Berliinil on raha. Saksamaa on avanud 5 mld € mahus kliimalepingud, mis katavad terase-, keemia-, tsemendi- ja keraamikatööstuses vähese heitega tootmise lisakulu (VEA). Holland laiendab oma hüvitusskeemi ning tänavu on alumiiniumist väetiseni ulatuvatele sektoritele saadaval üle 318 mln € (Rijksoverheid, VEMW).

Poola, Rumeenia ja Bulgaaria ei saa samas mahus tšekke välja kirjutada. Nad vajavad, et leevendus tuleks ETS-i reeglitest, mitte riigieelarvest. Vaidlus käib selle üle, milline valitsemistasand maksab ülemineku hinna kinni.

Kes võidab, kes kaotab

Nõrgem lubade nappus aitab lühiajaliselt suuri seniseid saastajaid ja söest sõltuvaid majandusi. Kuid „tööstuse leevendus” ei jaotu ühtlaselt. Tšehhis saavad suured ETS-i käitajad tasuta lube, kuid kannavad süsinikukulu siiski klientidele edasi. Kaugkütteettevõtted ja väiksemad firmad peavad lube ostma ilma samaväärse kaitseta (Aktuálně.cz/ČTK). Tasuta kvoodid kaitsevad suuri tegijaid. Tarneahelas allapoole see kaitse sageli ei ulatu.

Ka valitsused kaotavad. Kui oksjonile jõuab vähem lube või hind langeb, jääb kliimainvesteeringuteks vähem raha. Club Economic leidis, et liikmesriikide kasutatud ETS-i tulust sai vaid 8% siduda otsese toetusega tööstuse heite vähendamisele (Club Economic). Süsinikuhind ei pruugi olla liiga kõrge. Valitsused võivad lihtsalt jagada selle tulu liiga hajusalt.

Komisjon saab rasketööstusele aega juurde osta ainult sellega, et nõrgestab nappust, millel süsinikuturu väärtus põhineb. Reformipakett ei vasta küsimusele, kas valitsused kasutavad seda aega puhtama tootmise rahastamiseks või lihtsalt viivitamise hinna langetamiseks.