TotalEnergies nõuab Berlinilt €800 million tagasi

Kolm aastat tagasi pakkusid TotalEnergies ja BP Saksa Põhja- ja Läänemere meretuulealade eest 12,6 mlrd €, küsimata riigilt toetust. Poliitikutele sobis see tõendina, et taastuvenergia suudab lõpuks ise turul seista. 2026. aasta maiks tahavad mõlemad ettevõtted raha tagasi. Mudel, mis pidi riigitoetuse tarbetuks tegema, on neljas riigis kokku jooksnud.

TotalEnergies on maksnud ligikaudu 800 mln € deposiite ja garantiisid ning tahab alad Berliinile tagasi anda. BP teeb ühisettevõtte Jera Nex BP kaudu sama suunalist survet. Mõlema väitel pole projektid enam rahaliselt elujõulised. Berliin keeldub: valitsuse sõnul ei luba kehtiv seadus juba antud kontsessioone tagasi võtta ning esimene trahvitähtaeg saabub 2027. aasta sügisel.

Kuidas arvutus katki läks

Aastatel 2019–2023 jõudsid Põhja-Euroopa valitsused järeldusele, et meretuuleenergia ei vaja enam riigituge. Holland andis Hollandse Kust Zuidi projekti välja nulltoetusega. Saksamaa läks kaugemale ja kasutas negatiivset pakkumist: ettevõtted maksid riigile õiguse eest tuulepark rajada. 12,6 mlrd € suurune oksjonitulu oli selle usu tipp. See kestis umbes kolm aastat.

Euroala intressipoliitikat kujundav EKP tõstis põhiintressi 2022. aasta juulist 2023. aasta septembrini 0%-lt 4%-le. Meretuuleenergia on üks kapitalimahukamaid energialiike. Suur osa kuludest tuleb teha kohe: turbiinid, vundamendid, merekaablid. Tulu tuleb seejärel 25 aasta jooksul. Odava laenuraha ajal andsid sellised projektid väikese kasumi. Kui rahastamiskulu tõuseb mitme protsendipunkti võrra, jääb osa projekte kogu eluea jooksul kahjumisse. Ehitus- ja komponentide hinnad kerkisid 2021. aasta tasemega võrreldes 30–50% ning Euroopa projektide rahastamiskulu tõusis 3–4 protsendipunkti (KPMG/OFATE). 2021. aasta eeldustel koostatud äriplaanist võis kasumimarginaal täielikult kaduda.

Ka võrk ei jõua järele. Saksamaal venivad meretuule ülekandekomponentide tarneajad nüüd kuue aastani. Hollandis hilineb 60% TenneTi võrgulaiendusprojektidest keskmiselt 2,5 aastat. Võrguühenduseta tuulepark on kinni jäänud vara: selle ülalpidamine maksab, kuid tulu ei tule. Energiakontsernid suunavad samal ajal kapitali kiirema tasuvusega nafta- ja gaasiprojektidesse, mistõttu meretuule kohustused paistavad bilansis veel nõrgemad.

Kes taganemise kinni maksab

Esimesena kaotavad Saksamaa elektritarbijad. Valitsus oli 90% oksjonitulust kavandanud võrgutasude ja elektrihinna piiramiseks, et hoida arveid madalamal leibkondadel, keda 2022. aasta energiakriis endiselt mõjutab. Kui TotalEnergiesi tagasimaksenõue läbi läheb, kaob sellest potist üle 7 mlrd €.

Pikem kulu on viivitus. Ettevõtted viitavad enda tellitud Fraunhoferi uuringule ja tahavad lükata Saksamaa 70 GW meretuule eesmärki 16 aasta võrra edasi, 2041. aastalt 2057. aastale. Sama muster paistab mujal. Holland ei täida 2031. aastaks seatud 21 GW eesmärki. Taani 2024. aasta detsembri oksjonil ei tulnud ühtegi kvalifitseeruvat pakkumist. Suurbritannia 2023. aasta Allocation Round 5 oksjonil ei tehtud meretuuleparkidele ühtegi pakkumist.

Valitsused liiguvad nüüd sama lahenduse poole: hinnavahelepingud ehk CfD-d, millega riik tagab elektrile 20 aastaks miinimumhinna. Kui turuhind langeb sellest allapoole, maksab riik vahe kinni. Saksamaa kujundab oma oksjonid 2027. aastaks CfD-de ümber. Taani sai uue CfD-skeemi jaoks EL-ilt heakskiidu 5 mlrd € riigiabile. Suurbritannia tõstis pärast 2023. aasta ebaõnnestumist tagatud hinda ja jagas Allocation Round 7 oksjonil välja 8,4 GW meretuulevõimsust.

Tööstuse enda lobirühm on kuulutanud negatiivse pakkumise „surnuks". Riigitoetus on pärast kolmeaastast toetuseta mudeli katset tagasi. Küsimus, mille „subsiidiumivaba" meretuul pidi lahendama, on endiselt lahtine: kui palju avalikku raha peaks minema eraomandis energiaettevõtetele, millistel tingimustel ja kas odavama vastuse otsimisega kaotatud kümnendit on võimalik tasa teha.