Trump avas Ukrainale eraldi kanali

5. juulil rääkis Donald Trump eraldi Vladimir Putini ja Volodõmõr Zelenskõiga, kaks päeva enne NATO liidrite kohtumist Ankaras. Ühisavaldust ei tulnud, kõnede täpset järjekorda pole kinnitatud ja osapooled ei ole esitanud ühist kirjeldust (Le Monde, ZEIT). NATO 32 delegatsiooni jõudsid seega tippkohtumisele olukorras, kus USA president oli vahetult enne seda pidanud sõja mõlema poolega eraldi ühendust.

Mida kõned muutsid ja mida mitte

Trump ei saanud telefonikõnega NATO poliitikat ümber kirjutada. Peasekretär Mark Rutte oli nädalaid koondanud Ankara päevakorda kaitsekulude, relva- ja laskemoonatootmise ning Ukraina toetuse ümber (NATO). NATO suursaadikud olid tippkohtumise deklaratsiooni enne riigijuhtide saabumist juba läbi rääkinud (Euronews). USA president saab liitlastele survet avaldada, kuid üksi ta NATO kokkulepitud joont muuta ei saa.

Muutus poliitiline õhustik. Putini-kõne kohta, mis kestis teadete järgi umbes 90 minutit, on detailid tulnud Kremli abi Juri Ušakovi briifingust. Seda tuleb käsitleda Moskva versioonina, mitte kontrollitud sisuna (n-tv). Liitlased saabusid Ankarasse teadmisega, et neil tuleb kaitsta varem kokku lepitud lubadusi artikli 5 kohta, mis on NATO kollektiivkaitse garantii, samuti kaitsekulude ja Ukraina toetuse kohta. Seda tuli teha laua taga, kus istus president, kes oli äsja rääkinud mõlema sõdiva poolega.

Kõnede järel jäi põhiküsimuseks, kas nende lubaduste taga on piisavalt konkreetne raha, õhutõrje ja tootmislepingud, et ükski Putini-suunaline kõrvalkanal neid tühjaks ei teeks.

Kuidas Euroopa vastas

Euroopa reaktsioonid ei jagunenud niivõrd ärevuse, kuivõrd selle järgi, mida iga pealinn Ankarast vajab.

Poola kindlustab end korraga kolmes suunas. Varssavi peamine nõudmine on USA vägede püsiv kohalolek Poola territooriumil (Wprost, gov.pl). Samal ajal kutsus peaminister Donald Tusk oma delegatsiooni ettevaatlikkusele Ukraina lisarahastuse suhtes, põhjendades seda sellega, et Poola kannab juba erikoormust EL-i idapiiri kaitsel (RMF24). Varssavi ei ütle, et Ukraina heaks tuleks vähem teha. Ta ei taha sattuda piiramatu maksja rolli olukorras, kus Poola on niigi peamine logistiline koridor ida suunas.

Saksamaa vastas rahaga. Kantsler Friedrich Merz kinnitas, et Ukraina saab Berliinile loota, eriti õhutõrjes (Handelsblatt). Berliin surus pikemaajalise toetuslubaduse poole ning FAZ-i andmetel langeks suurim lisarahastuse osa tõenäoliselt Saksamaale. Saksamaa loogika on teha liitlaste toetus rahaliselt piisavalt siduvaks, et seda ei saaks ühe kahepoolse telefonikõnega kõrvale lükata.

Prantsusmaa tõmbas formaalse piiri. Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Ukraina 7. juuni ühisdeklaratsioon ütleb, et iga kokkuleppe osa, mis puudutab EL-i või NATO-t, vajab liikmesriikide või liitlaste heakskiitu (Élysée). Lihtsamalt: Washington ei saa Moskva-leppes Euroopa ega liitlaste huve ära vahetada. Macroni jaoks võib Trumpi kanal Putinini olla kasulik, kuid ainult siis, kui sellel on Ukraina osalus ja Euroopa nõusolek.

Soome ja Rootsi esitasid kõige selgema põhjenduse, miks Trumpi ligipääsu Moskvani võib käsitleda ka vahendina, mitte ainult riskina. President Alexander Stubb on väitnud, et ainult Trump suudab Putini läbirääkimislaua taha suruda (Yle). Rootsi peaminister Ulf Kristersson seadis kolm tingimust: Euroopa peab võtma kaitses suurema vastutuse, relvatootmist tuleb tugevdada ja Ukraina toetust jätkata (GP). Mõlemad vaatavad Ukrainat Läänemere julgeoleku kaudu: kui liitlaste tugi nõrgeneb, muutub koos sellega ka sõjaline tasakaal Venemaa ümber Põhja-Euroopas.

Tarneproov

Kõned muutsid tippkohtumise poliitilist õhustikku, mitte NATO tegelikke otsuseid. Ühtki abipaketti nähtavalt ei muudetud. USA, Venemaa ja Ukraina ühist kirjeldust avaldatud ei ole. Euroopa pealinnade vastused koonduvad samasse praktilisse punkti: lubadused tuleb lukustada nii konkreetseks, et telefonikõne neid ei tühistaks. Nüüd peavad valitsused oma avalikkusele näitama, kas lubatud õhutõrjesüsteemid jõuavad Ukrainasse, tootmislepingud saavad allkirjad ja raha hakkab liikuma.