Trump survestab Hispaaniat kaubandusega

Donald Trump nimetas Ankara NATO tippkohtumisel Hispaaniat „kohutavaks partneriks” ja andis seejärel rahandusminister Scott Bessentile korralduse vähendada kaubavahetust Madridiga (CNBC). Sellega sidus ta kaks valdkonda, mida liitlased on seni lahus hoidnud: kaitsekoormuse jagamise ja majandusliku karistamise. Probleem on aga selles, et Hispaania ei otsusta oma kaubanduspoliitikat ise. Seda teeb EL. NATO kaitsekulude vaidlusest sai küsimus, kas Euroopa kaitseb liikmesriiki omaenda julgeolekugarandi surve eest.

Poliitiline lubadus ilma õigusliku sunnita

NATO kaitsekulude sihid kõlavad kohustuslikult, kuid õiguslikult nad seda ei ole. Põhja-Atlandi leping kohustab liitlasi hoidma kaitsevõimet, kuid ei sätesta ühtki protsenti SKP-st. 2% eesmärk lepiti kokku 2014. aasta Walesi tippkohtumisel planeerimisnäitajana. Uus 5% siht, millest ligikaudu 3,5% läheks põhikaitsele ja 1,5% vastupanuvõimele, sündis tippkohtumise surve all. NATO peasekretär Mark Rutte nõudis liikmesriikidelt „usutavaid riiklikke plaane” (The Guardian).

Hispaania väitel suudab ta täita talle määratud NATO võime-eesmärgid umbes 2,1% kaitsekuludega SKP-st (Tagesschau). Trump nimetab seda teiste arvel elamiseks. Kumbki pool ei saa oma väidet lõplikult tõestada, sest NATO ei avalda läbipaistvat kontrollnimekirja, mis näitaks, mida iga liitlane lubatuga võrreldes tegelikult annab.

Kaubanduspoliitikat määrab ainult EL

Siin muutub vaidlus Euroopa küsimuseks. EL-i aluslepingute järgi kuulub kaubanduspoliitika liidu ainupädevusse, mitte liikmesriikide valitsustele (EUR-Lex, ELTL artikkel 3). Hispaania ei saa Washingtoniga eraldi kaubanduslepet sõlmida ning Washington ei saa karistada üksnes Hispaaniat ilma kogu EL-i tolliliitu puudutamata. Kõik 27 liikmesriiki kauplevad ühise välispiiri kaudu. Pärast Trumpi korraldust kaubavahetus peatada jätkus see tavapäraselt.

Idatiiva liitlased loevad Trumpi ähvardust oma julgeolekuriski kaudu. Poola, kelle kaitsekulud ulatuvad 2026. aastal prognoosi järgi 4,68%-ni SKP-st, pidas Trumpi ärritust mõistetavaks, kuid nimetas tippkohtumist samal ajal alliansi kriisiks. Leedu president Gitanas Nausėda toetas kaitsekulude surve suurendamist, kuid rõhutas, et NATO kollektiivkaitset sätestav artikkel 5 peab jääma tingimusteta. Varssavi ja Vilniuse jaoks on suuremad kaitsekulud vajalikud. Oht tekib siis, kui USA kaitse muutub tingimuslikuks.

Taani peaminister Mette Frederiksen sidus Hispaania vaidluse Trumpi uue survega Gröönimaa pärast, öeldes, et Taani kaitseb oma territooriumi. Muster on sama: kui liitlane ei allu, järgneb surve väljaspool kaitsepoliitikat.

Euroopa seni proovimata kaitsekilp

EL lõi sellise surve jaoks eraldi tööriista. Määrus 2023/2675, mida tuntakse sunnivastase instrumendina, lubab Euroopa Komisjonil uurida juhtumeid, kus kolmas riik kasutab kaubandusähvardusi liikmesriigi poliitiliste valikute mõjutamiseks. Kui sund tuvastatakse, teeb komisjon vastumeetmete ettepaneku ning nõukogu, kus hääletavad liikmesriikide valitsused, peab selle heaks kiitma. Prantsusmaa ja komisjon teatasid mõlemad, et Brüssel kaitseb Hispaaniat (Le Figaro).

Seda instrumenti ei ole seni kordagi käivitatud. Mitte Hiina vastu ega ühegi teise riigi vastu. Selle kasutamine Euroopa suurima julgeolekupartneri suhtes oleks pretsedent.

Trumpi kaubandusähvardusest ei pruugi saada püsivat poliitikat. Arvestus Euroopa pealinnades on aga juba muutunud: mis on Washingtonile vastuhakkamise hind? Euroopa kaitsevõime puudujääk on tegelik ning idatiiva liitlastel on õigus, et võimekus loeb rohkem kui tippkohtumise sõnastus. Samal ajal andis Trump Euroopa autonoomia pooldajatele konkreetse argumendi. Kui liitlane, kellele Euroopa julgeolek toetub, võib eelarvevaidluses kaubanduse relvana kasutusele võtta, muutub sõltuvuse vähendamine praktiliseks, mitte teoreetiliseks küsimuseks. Komisjoni president Ursula von der Leyen ja sunnivastase instrumendi loonud valitsused seisavad nüüd küsimuse ees, mille jaoks see mehhanism üldse tehti.