Türgi eelnõu annaks president Erdoganile kontrolli vaidlusaluste Vahemere vete üle

Türgi valmistab ette seadust, mis muudaks Ida-Vahemere õiguslikku kaarti Egeuse mere saartest Küprose lõunaosa gaasiväljadeni. Ankara ülikoolis 12. mail esitletud AKP „merejurisdiktsiooni tsoonide seadus” kirjutaks esimest korda seadusesse Sinise Kodumaa doktriini. Eelnõu annaks president Recep Tayyip Erdoğanile volituse kuulutada Türgi ainukontrolli alla merealad, mida Kreeka ja Küpros peavad enda omaks (Al-Monitor, Turkiye Today). Ajastus pole juhuslik: Ankara võõrustab 7.–8. juulil NATO tippkohtumist ning eelnõu peaks parlamenti jõudma mõned nädalad enne seda.

Piiriüleste tagajärgedega siseriiklik seadus

Türgi pole ühinenud UNCLOS-iga ehk ÜRO mereõiguse konventsiooniga, mis on maailmamere kasutamise peamine õigusraamistik. Seetõttu läheb eelnõu lepingulistest kohustustest mööda ja loob siseriikliku aluse jõustamiseks. Türgi ametkonnad saaksid õiguse peatada, arestida või välja saata aluseid piirkondadest, mida Ankara ühepoolselt endale nõuab. Kreeka välisminister Giorgos Gerapetritis hoiatas 15. mail, et selliste nõuete seadustamine „matab Egeuse mere pingelõdvenduse” (iefimerida.gr). Ateena saatis märtsis ÜRO-le ametliku kirja, kinnitades, et kõik Kreeka saared loovad suurusest sõltumata tavaõiguse järgi täielikud merevööndid (Capital.gr).

Rahvusvahelises õiguses ei kehti Türgi seadus väljaspool Türgi piire. Praktiline mõju tekib mujal: presidendi dekreedimehhanism muudaks senised mereväelised surveteod riiklikeks jõustamisotsusteks. Vaidlus liiguks merejõu demonstratsioonilt seadusesse kirjutatud nõuetele.

Kolm Euroopa suurriiki, kolm arvestust

Euroopa reaktsioon näitab, kui eri suundades liiguvad Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.

Prantsusmaa on valinud sõjalise signaali. Emmanuel Macron külastas Kreeta lähedal lennukikandjat Charles de Gaulle pärast seda, kui oli 25. aprillil Ateenas öelnud, et Prantsusmaa seisab Kreeka kõrval „mis ka ei juhtuks” (Élysée). Juunis oodatav vägede staatuse leping Küprosega vormistaks Prantsuse sõjalise kohalolu saarel ning muudaks Lõuna-Küprose Euroopa jõuprojektsiooni tugipunktiks (Observatoire Turquie).

Saksamaa hoiab mõlemat ust lahti. Friedrich Merzi valitsus hindab Türgi kaugmaarakette Tomahawkide võimaliku asendusena ning otsus võib tulla Ankara tippkohtumise ajal (Klamm.de). Berliin plaanib ostu rahastada kahepoolse lepinguna, mitte SAFE-i ehk EL-i uue ühishanke fondi kaudu, sest Kreeka ja Küpros blokeeriksid EL-i tasandi tehingu (RegionalHeute). Konrad Adenaueri Fond nimetab seda „strateegiliseks panuseks”: Saksamaa eelistab Türgit NATO lõunatiiva ankruna solidaarsusele EL-i liikmetega (KAS).

Itaalia vaikib. Rooma on sõlminud Baykariga droonitehingu, süvendab Ankaraga mereväe- ja kaitsetööstuskoostööd ning sihib 2030. aastaks 40 mld € suurust kahepoolset kaubavahetust (Formiche). Palazzo Chigist pole Sinise Kodumaa eelnõu kohta avalikku kriitikat tulnud.

NATO lõks

USA vägede vähendamine Euroopas, sealhulgas 5000 sõduri väljaviimine Saksamaalt ja brigaadi roteerimise tühistamine Poolasse, tugevdab Türgi positsiooni (LA Times, Euronews). NATO peasekretär Mark Rutte külastas aprillis Türgi kaitsekontserni ASELSAN, nimetas Türgi sõjatööstuse arengut „revolutsiooniks” ja on keeldunud Kreeka-Türgi vaidlust avalikult kommenteerimast (NATO, NATO transcript).

Türgi on varem kasutanud NATO reegleid järeleandmiste saamiseks. Rootsi liikmesuse vetoga seoti F-16 tehingud. S-400 süsteemi ostu eest saadud USA sanktsioonid võttis Ankara vastu alliansist lahkumata. Nüüd seadustab Türgi merealaseid nõudeid kahe EL-i liikmesriigi vastu samal ajal, kui võõrustab tippkohtumist, mille õnnestumine eeldab nende koostööd. Iga uus samm testib, kas NATO konsensusnõue, mille järgi iga liige saab otsuseid blokeerida, piirab Türgit või annab talle lisahoova.

Mis jääb lahtiseks

Eelnõu pole veel Türgi parlamenti jõudnud. Kui see võetakse vastu enne tippkohtumist, seisavad liitlased sündinud fakti ees; kui pärast, jääb see läbirääkimisvahendiks. EL-i tugevaimad vastusammud, sanktsioonid, vajavad nõukogus ühehäälset heakskiitu ning sama liikmesriikide ring, mis süvendab Ankaraga relvasuhteid, saab need blokeerida. Küprose gaasiväljade, sealhulgas Kronose, Aphrodite ja Glaucuse investeeringuid pidurdab kasvav õiguslik ebakindlus (Politis). Euroopa kolmel suurimal riigil on igaühel oma hind, mille eest kõrvale vaadata. Türgi arvestus põhineb sellel, et nad ei suuda kokku leppida, mis hinnaga vastu hakata.