Türgi gaasitoru trotsib Küprost

10. juulil sõlmisid Türgi ja Põhja-Küprose võimud, keda tunnustab üksnes Ankara, mitte ükski teine ÜRO liikmesriik ega EL, kokkuleppe merealuse gaasijuhtme rajamiseks Türgi mandriosast saare okupeeritud põhjaossa (Cyprus Mail, Deutschlandfunk). Neli päeva hiljem ütlesid EL-i välisministrid Türgile, et liikmesriigi suveräänsust tuleb austada. Projekti ja avalduse vahele jääb küsimus, millest sõltub EL-i usutavus Vahemere idaosas: kas liit suudab panna oma sõnadele hinna, kui neid katsetab riik, keda tal samal ajal vaja on?

Taristu kui poliitiline fakt

Lühiajaline eesmärk on lihtne: odavam elekter Põhja-Küprosele. Torujuhe peaks valmima 2028. aasta paiku. Ent projekt on kavandatud kahesuunaliseks, mis tähendab, et gaas võib tulevikus liikuda ka saarelt Türgi poole ja sealt edasi Euroopasse (Türkiye Today). See muudab varustusliini poliitiliseks nõudeks. Ankara asetab okupeeritud põhja tulevaseks marsruudiks, mille kaudu Küprose energiapoliitika kulgeb Türgi, mitte rahvusvaheliselt tunnustatud Küprose Vabariigi kaudu (Capital). Türgi asepresident Cevdet Yilmaz nimetas projekti „ajalooliseks” ja ütles, et see loob Türgi ja põhjaosa vahele „veel ühe tugeva sideme” (Politis).

Ankara muudab tunnustamata poliitilist olukorda füüsiliseks taristuks. Torujuhet on keerulisem tagasi pöörata kui memorandumit.

Karm sõnastus, hinnasilt puudub

Küprose välisministeerium mõistis kokkuleppe hukka kui ebaseadusliku ning märkis, et see allkirjastati ebaseadusliku visiidi ajal okupeeritud territooriumile (Sigmalive). Välisminister Constantinos Kombos viis teema EL-i välisasjade nõukogusse, kus 27 välisministrit lepivad kokku ühistes välispoliitilistes seisukohtades. Tema sõnul läbiks torujuhe Küprose Vabariigi merealasid ilma riigi nõusolekuta (Cyprus Mail). Kreeka toetas Küprose joont ning sidus EL-i ja Türgi suhete edenemise sellega, et Küprose küsimuses ei liiguta tagasi (RIK).

EL-i välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas ütles pärast nõukogu kohtumist, et Türgi peab austama kõigi EL-i liikmesriikide suveräänsust ja suveräänseid õigusi (EEAS). Sõnastus oli selge. Meetmeid ei järgnenud.

Suuremate pealinnade erimeelsused kulgevad tuttavat rada. Saksamaa tunnustab ainult Küprose Vabariiki, kuid peab Ankarat vajalikuks NATO ühtsuse, rändekorralduse ja energiakoostöö jaoks. Kantsler Merzi hiljutine suhtlus Ankaraga tõstis esile alliansi ühtsuse, mitte Küprose (Bundesregierung). Itaalial on Küprose vetes otsene tööstuslik huvi ENI tegevuse kaudu, kuid avalikest allikatest ei nähtu Itaalia valitsuse eraldi seisukohta torujuhtme kohta (Formiche). Prantsusmaa kinnitas, et tehniline töö Türgiga SAMP/T õhutõrjesüsteemi kallal jätkub. See näitab, et kaitsetööstuslikud suhted kaaluvad Pariisi jaoks üles Vahemere idaosa vastasseisu (Zonebourse).

Tööriistad on olemas, poliitilist tahet mitte

EL-il on vahendid, mida kasutada. 2019. aastal lõi nõukogu sanktsiooniraamistiku just Türgi loata puurimistegevuse vastu Vahemere idaosas (Council, Eur-Lex). Euroopa Ülemkogu järeldustes on EL-i ja Türgi suhete taastamine määratletud kui „järkjärguline, proportsionaalne ja tagasipööratav”, mis annab Küprosele poliitilise hoova pidurdada kaubanduse, viisade või tolliliidu soodustusi (European Council). Brüssel nimetas hiljuti ametisse Küprose erisaadiku, andes märku, et diplomaatilist võimalust tahetakse hoida avatuna (Le Figaro).

Probleem on otsustusmehhanismis ja poliitilises tahtes. EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika otsused nõuavad ühehäälsust, seega saab iga liikmesriik otsuse blokeerida. Avalikest allikatest ei nähtu sanktsiooniettepanekut, avaldatud kaarti torujuhtme võimalikust kulgemisest läbi merealade ega Berliini, Pariisi või Rooma valmisolekut teha Türgile Küprose eiramise eest kulu.

Muster on EL-i suveräänsustestidest tuttav. Põhimõtet kaitstakse, praktika lahutatakse sellest eraldi kausta. Küpros ja Kreeka hoiavad joont. Suuremad pealinnad nõustuvad sõnades ja jätavad strateegilised kanalid Ankaraga avatuks. EL-i garantii Küprosele jääb praegu avalduseks, mitte survevahendiks. Küsimusele, kas see muuta millekski, mida Türgi ka päriselt tunneks, peavad vastama Berliin, Pariis ja Rooma. Seni pole ükski neist vastust pakkunud.